Tõde või tegu. Stella

/ . . . / Kööki hiilides tundis Stella värske kohvi lõhna ning märkas laual ema lemmiktassi, mis oli täis jahtunud ja joomata jäänud kohvi. Palju õnne, Stella, sa oled nüüd viieteistaastane, ütles tüdruk mõru muigega iseenda peegelpildile ning pigistas hambaharjale peaaegu tühjast tuubist väikese törtsu roosakat pastat. Möödunud oli täpselt aasta sellest, kui tema ema saladuslikult kadunuks jäi. / . . . /

“Trummipõrin, pampararaa! Mul on au tutvustada teile maailmakuulsat selgetnägijat Ilonat, kes vastab täna õhtul kõikidele teid vaevanud küsimustele. / . . . / “Tunnen ühte eksinud ja kurja hinge, kes läheneb sulle läbi pimeduse. Ta on teel. Hoia oma kõige lähedasemat, ta ei taha sind, ta tahab su kõige kallimat!” sõnas naine ja Stella oleks võinud vanduda, et ta vaatas sel hetkel just talle silma sisse. Tal tulid külmavärinad. / . . . / Kõige lähedasem oli mulle ema, kuid tema on teadmata kadunud. / . . . / “Jah, ta tahab kõige kallimat. Sinu ema,” lisas sensitiiv ja tegi käega hirmutava jõnksatava liigutuse läbi õhu. Stellal jäi hing kinni. See, mida ta äsja endamisi mõelnud oli, sai just välja öeldud. Kuidas see võimalik oli?! . . .

Katkend Kristi Piiperi noorteromaanist “Tõde või tegu. Stella“.

Noorteromaani treilerit saab vaadata siit.

Kate. Printsessiks saamise lugu

3. septembril 1660 toimus Strandi tänaval vaatega Thamesi jõele asuvas majas salajane pulmatseremoonia. Abiellusid 27-aastane Inglismaa trooni eeldatav pärija Yorki hertsog ning tema õe toaneitsi Anne Hyde. Tseremoonia toimus öösel Anne´i isakodus Worcester House´is ning selle viis kahe tunnistaja juuresolekul läbi hertsogi kaplan. See abielu tulevase kuninga James II ning tema viimaseid kuid lapseootel 23-aastase armukese vahel tekitas kuninglikus õukonnas skandaali, sest kuninglik õukond ei tunnistanud abielu siniverelise ja lihtkodaniku vahel. Pärast Anne´i surma, 31.märtsil 1671, kirjutati, et ta tõepoolest tõestas oma tarkust ja võimu, tulles armulooga nii osavalt toime, et hertsog alistus oma kirele ning viimaks andis lubaduse abielluda mõni aeg enne restauratsiooni. Anne on teeninud oma koha ajaloos ajaloos kui viimane lihtkodanik, kes abiellus kuningaga. Anne´il oli kaks tütart, Mary ja Anne, kellest mõlemast said riigivalitsejad. Alates sellest ajast on Briti monarhid harva oma tõekspidamisi muutnud ning abiellunud ainult kuningliku soo esindajatega, ehkki on kaks märkimisväärset erandit: leedi Elizabeth Bowes-Lyon, hilisem kuninganna ema ning prints Williami ema, leedi Diana Spencer. Siiski tuleb mainida, et mõlemad olid aristokraatlikku päritolu . . . / . . . /

Catherine Elizabeth Middleton sündis väikese tumeda juuksesalguga Kuninglikus Berkshire´i haiglas Readingus 9. jaanuaril 1982. aastal . . . / . . . / . . . 1998 . . . / . . . / Erinevalt koolikaaslastest ei olnud Kate veel Briti kõige ihaldusväärsemat koolipoissi kohanud, aga tundub, et ta unistas juba sel ajal printsi südame võitmisest. Kate´i kutsuti juba siis “ootel printsessiks”, aga seda ei teinud mitte kannatamatu ajakirjandus, vaid naljatlevad koolikaaslased.  / . . . / . . . “Ei ole kedagi teist nagu William . . . ” Ta ütles alati: “Ma võin kihla vedada, et ta on väga lahke. Seda on ainuüksi tema vaatamisest näha.” . . .

Katkend Claudja Joseph´i raamatust “Kate. Printsessiks saamise lugu

Naisevõtt

/ . . . / “Me oleme juba poolteist aastat teineteisega seotud. Natuke üle aasta tagasi rääkisid abiellumisest ja isegi ütlesid, et võtad endale ka minu eestipärase perekonnanime oma “Kusmini” asemele. Pärast seda pole sa sellest enam sõnakesti poetanud. “Ma vaikisin natuke aega, siis vaatasin Ailile otsa ja kostsin tasa: “Ma mõtlesin tol korral tõesti nii, nagu sa praegu rääkisid. Mulle tundud siis, et eesti nimega on parem Eestis elada. Praegu ma leian, et saan oma perekonnanimega suurepäraselt hakkama. Pealegi aitavad mind tsaariaegsed kuldmündid, mis pärisin vanaisalt paar kuud tagasi. Olen mitu nendest rahaks ümber vahetanud.” Aili vaatab mulle üllatunud näoga otsa.

Katkend raamatust “Naisevõtt”.

“Hukkunud Alpinisti” hotell

/ . . . / “Seal . . . ” ütles ta ebaloomulikult madala ja kõlatu häälega. “Seal see juhtuski.” Ta sirutas käe välja, nagu oleks see jumala sõrm. Käes oli tal korgitõmbaja. “Tollel mäeharjal . . . .”

/ . . . / “Karabiin murdus,” jätkas hotelliomanik sellesama kõlatu häälega. “Kakssada meetrit lendas ta otsejoones alla, sinna, kus ootas surm, ja tal polnud millestki kinni haarata siledal kivil. Võib-olla ta karjus. Võib-olla palvetas. Teda kuulis jumal üksi ja maa vappus, kui ta prantsatas alla koos neljakümne kahe tuhande tonni kristall-lumega . . . “

/ . . . / Kohe esimese ukse ees jäi peremees seisma. “Siin,” ütles ta endise kõlatu häälega. “Palun.” Ta lükkas minu ees ukse lahti ja ma astusin sisse. “Tollesamast õudsest ja mälestusväärsest päevast saadik . . . ” alusatas peremees ja jäi äkki vait.Toal polnud viga, kuigi see oli veidi sünge. Kardinad olid poolest saadik ette tõmmatud, voodi peal oli millegipärast alpinistikepp. Oli tunda värske tubakasuitsu hõngu. Keset tuba tooli seljatoel rippus kellegi tuulepluus, põrandal tooli kõrval vedeles ajaleht.

“Hm,” ütlesin ma nõutult. “Mulle näib, et siin elab juba keegi.” Peremees vaikis. Tema pilk oli suunatud lauale. Laual ei olnud midagi erilist, ainult suur pronksist tuhatoos ja selles sirge varrega piip. Piibust kerkis suitsu. “Elab . . . ” lausus lõpuks peremees. “Kas ta elab?? . . . ” / . . . / “Siin,” jätkas peremees taas paisuval häälel, “on juba kuus aastat, sellest õudsest ja mälestusväärsest päevast saadik, kõik täpselt niisamuti, nagu see temast jäi, kui ta alustas oma viimast mäkketõusu . . . ” Ma vaatasin pisut umbusklikult seda suitsevat piipu. “Jah!” ütles peremees väljakutsuvalt. “See on t e m a piip. See seal on t e m a tuulepluus. Ja see on t e m a alpinistikepp. . .” “Ja see on t e m a ajaleht,” lisasin ma. Nägin selgesti, et see oli üle-eilne. “Ei” vastas peremees. “Ajaleht ei ole mõistagi t e m a oma.” “Ma arvan sedasama,” nõustusin mina. “Ajaleht ei ole mõistagi t e m a oma,” kordas peremees. “Ja loomulikult on ka piibu põlema pannud keegi teine, mitte tema.” Ma ühmasin midagi umbes seesugust, et kadunute mälestust ilmselt ei austata piisavalt. “Ei,” vastas peremees mulle mõtlikult, “siin on kõik keerulisem. Siin on kõik hoopis keerulisem. Aga me räägime sellest hiljem. Läheme nüüd teie tuppa.”

Kuid enne toast lahkumist heitis ta pilgu tualettruumi, tegi lahti ja pani uuesti kinni seinakapi uksed, läks akna alla ja patsutas kardinaid. Minu meelest oli tal kange tahtmine ka voodi alla vaadata, kuid ta hoidis end tagasi.  . . .

Katkend raamatust “” Hukkunud Alpinisti” hotell”. Raamatu põhjal on valminud ka film, mida võib vaadata siit.

 

Detsembrikuumus

Eesti Vabadussõjast on möödunud viis aastat, kui 1. detsembril 1924 toimub riigipöörde katse. Kommunistid tungisid Balti Jaama, Toompeale, Tondi sõjakooli, Kaitseministeeriumi, Riigivanema majja, Peapostkontori ja mujale. Riigipööre õnnestus nurjata.

Katkend filmist:

/ . . . / tssss, küljeluu võib ärgata ja siis on maavärin kään. / . . . /

/ . . . / Palume tungivalt mitte kunagi toppida oma nina vaba riigi asjadesse. Samas palume läbikukkunud riigipöördekatse korraldajad Moskva jõkke uputada, sest Venemaal on niisugune komme juba iidsetest aegadest. / . . .

Filmi saab vaadata siit. 

Eesti filmiklassika

Eesti filmi andmebaas

Pildiotsingu DETSEMBRIKUUMUS tulemus

Üksi

Sel teel ei kõnni

kedagi peale minu

sel sügisõhtul.

Bashō

1694. aasta septembris oli Bashō jõudmas ühe Ōsaka (Settsu provints) teemajja, kui märkas, et on ihuüksinda teel. Tagantjärele teeb haiku veelgi liigutavamaks asjaolu, et Bashōl ei jäänud enam kaua elada.

Kõige kuulsam haikuluuletaja Matsuo Jinshichirõ, keda järeltulevad põlved tunnevad paremini kirjanikunimega Bashō. Ta sündis 1644 aastal Iga provintsis madala järgu samurai pojana. Üheksa-aastaselt sai ta Ueno lossi valitseja Yoshitada kannupoisiks. Yoshitada oli ka ise luuletaja, kes kasutas kirjanikunime Sengin. Bashō uuris tema juures luulekunsti, kuni isanda surmast ängistatuna maailmast lahti ütles ning pühendus täielikult luulele ja zen-budismile. Ta elas banaanipuu varjus ühe tiigi ääres onnis (Bashō tähendab jaapani keeles banaanipuud).

allikas: “Kuu männipuudes: klassikalised haikud“, mille on koostanud Jonathan Clemennts ja mille on eesti keelde tõlkinud Aron Kuusk.

Lörts

Täna hommikul

lumesadu sai vihmaks –

see kevade süü.

Sugiyama Sampu

 

Selles haikus kurdab luuletaja, et puudub maaliline lumi, millest luuletada. Kuid kirjutades avastab, et on leidnud uue ainese.

Jaapani haiku luulevormiga on tihedalt seotud zen-budism, milles on tähtis igat elu hetke märgata olles siin ja praegu. Traditsiooniliselt koosneb luuletus 17 silbist (5+7+5) kolmes värsireas, mis on seega lühim luulevorm maailmas. Haikuga püüab väheste sõnadega jäädvustada hetke tema täiuses. Fukuda Chiyo-ni on paljude arvates Jaapani suurim haikupoetess.

Lugemine on privileeg

Alates 1. oktoobrist 2016 kuni 15. maini 2017 korraldab Pärnu Keskraamatukogu lugemisprogrammi, mille lõpus loositakse lugejate vahel välja auhindu.

Voldikuid kuhu kirjutada enda loetud raamatuid saab raamatukogust.

lugemine-on-privileeg

Teemade loetelu, mille hulgast valida endale 10 raamatut on järgmine:

(Sulgudesse olen kirjutanud selle raamatu, mida soovitan lugeda, TRÜKITÄHTEDEGA RAAMATU OLEN ISE KA LÄBI LUGENUD)

  1. Välisautori raamat, mille tegevus või tegelased on seotud Eestiga (“PUHASTUS”)
  2. Raamat, mille põhjal on tehtud film (“HUKKUNUD ALPINISTI” HOTELL, Aimée Beekman “VALIKUVÕIMALUS”)
  3. Kaasaegse Eesti autori teos, mis on ilmunud pärast 2010. aastat (Mati Soonik “NAISEVÕTT”)
  4. Sõjaraamat
  5. Raamat, mida oleksid pidanud lugema koolis, aga ei lugenud (“JUMALAEMA KIRIK PARIISIS”)
  6. Raamat sarjast “Moodne aeg” ( Daniel Glattauer “HEA PÕHJATUULE VASTU”, “KÕIK SEITSE LAINET”)
  7. Noorsooraamat (Kristi Piiper “TÕDE VÕI TEGU. STELLA“, “TÕDE VÕI TEGU 2. osa. EMA SALADUS“, Tea Kask “TÄNAVALAPSED”, “Tänavalapsed. Uus algus”, Kristel Kriisa “NEETUD”)
  8. Raamat, mis on saanud mõne rahvusvahelise kirjanduspreemia (Juan Gabriel Vasquez “ASJADE KUKKUMISE HÄÄL”)
  9. Raamat, mida keegi soovitas (Erik Tohvri “KAKSIKELU”)
  10. Luulekogu (KUU MÄNNIPUUDES: klassikalised haikud, Tiiu Lehiste “VALGELIND“)
  11. Kroonu kroonikad . . . raamat sõjaväeteenistusest
  12. Üks raamat kogumikust “50:klassikut: romaanid” (“KURISTIK RUKKIS“)
  13. Raamat, mille valid kujunduse järgi (Riina Kangur “ÕNNEKÜTT”)
  14. Raamat kohast, mida oled alati tahtnud külastada (“MINU AUSTRAALIA”)
  15. Raamat, mis on olnud mõne Eesti kirjanduspreemia või romaanivõistluse auhinnasaaja (Mairi LaurikMINA OLEN SURM“)                                                                                 noorteromaani  konkursi võitjad 2016   (Kristel Kriisa “NEETUD”-noorsooromaanivõistluse III koht 2009)
  16. Kes on süüdi? … üks kriminaalromaan (“AGATHA RAISIN JA FRYFAMI HALDJAD”
  17. Mereteemaline raamat (“LIMPA JA MERERÖÖVLID”)
  18. Raamat, mida “kõik teised” on lugenud, aga Sina miskipärast ei ole (“VIISKÜMMEND HALLI VARJUNDIT“, “VIISKÜMMEND TUMEDAMAT VARJUNDIT“, “VIISKÜMMEND VABASTATUD VARJUNDIT”)
  19. Ulmeraamat
  20. Elulooraamat (KATE. PRINTSESSIKS SAAMISE LUGU)
  21. Raamat sarjast “Loomingu Raamatukogu”
  22. Võõrkeelne raamat
  23. Naer on terviseks! (“MUST, MUST, MUST HUUMOR“, “Õpetajad. Alasti tõde“)
  24. Pime kana leiab ka tera – võtad riiulist esimese ettejuhtuva raamatu (Ion Druță ajalooline romaan “VALGE KIRIK”, Bernard Kangro romaan “JÄÄLÄTTED“)
  25. Vali üks film “Eesti Päevalehe” filmiklassika sarjast (DETSEMBRIKUUMUS)