Oma eluea nautimine

Dr Frank Laubach oli täiskasvanutele kirjaoskuse õpetamise pioneer. Tema kui organisaatori, vahendaja ja õpetaja pingutuste läbi said miljonid vaesed ja kodanikuõigustest ilmajäetud inimesed üle kogu maailma oma elu kirjaoskuse omandamise läbi parandada. 1930. aastatel oli ta ka nt. misjonär Filipiinidel. 1964. aastal kirjutas ta aga ühe humoorika pala “Elu algab kaheksakümneaastaselt”. (uuesti trükitud kogumikus “The Best of Ann Landers“).

Mul on teile hea uudis. Esimesed 80 aastat on kõige raskemad. Järgmised 80 on üksteisele järgnevate sünnipäevapidude rodu. Kui olete saanud 80, siis tahab igaüks kanda teie pagasit ja aidata trepist üles. Kui te unustate oma nime – või ükskõik kelle nime – või kokkulepitud kohtumise, või oma telefoninumbri, või lubate olla korraga kolmes kohas, või kui te ei mäleta oma lastelaste arvu, siis pruugib teil vaid selgituseks öelda, et te olete 80.

80 olla on palju parem kui olla 70. Seitsmekümneselt saavad inimesed teie peale iga asja pärast vihaseks. Kaheksakümneselt on teil absoluutne vabandus kõigeks, mis te ka ei teeks. Kui käitute rumalasti, siis on see teie teine lapsepõlv. Kõik otsivad ajupehmenemise sümptomeid. Seitsekümmend ei paku mingit lõbu. Selles vanuses oodatakse teilt, et te tõmbute tagasi oma majja ja kurdate artriiti ja palute, et inimesed jätaks oma nina alla pomisemise, kuna te ei saa neist aru. (Tegelikult on teie kuulmisest u 50% läinud).

Kui peate vastu kaheksakümneni, siis on kõik üllatunud, et te olete veel elus. Teid koheldakse lugupidamisega lihtsalt sellepärast, et olete nii kaua elanud. Õigupoolest paistab kõiki üllatavat, et suudate veel käia ja arukat juttu ajada. Niisiis, sõbrad, katsuge 80 täis saada. See on parim aeg elus. Teile antakse kõik andeks. Kui minu käest küsite, siis ma ütlen: kaheksakümneselt elu alles algab!

Katkend raamatust “Sünnipäeva õnnesoovid“, mille on koostanud Edward Hoffman.

 

 

Advertisements

Normaalne, kui mees paneb kõrvalt

“Ta oli valinud noormehe peamiselt tolle kena välimuse ja laheda iseloomu pärast. / . . . / Kuid mees hakkas üsna kiiresti tema vastu jahenema. Mingisugused kahtlused olid tal endalgi, ajuti tundus talle, et ta jagab seda head hinge kellegagi, kuid ei, ja tuhat korda ei! Kui kõiges tuhnima hakata, kui kõike uskuda, siis tuleb kord päev, mil enam elada ei tahaks. Lõppude lõpuks – mees on mees. Loodus ise on talle suurema tegevusvabaduse andnud kui naisterahvale.

Katariina II

 Ion Druță ajalooline romaan “Valge kirik”

Põhjuse leiab alati

“Kõige ilusam silmapilk on, kui viinakraff on lauale toodud ja soojas ruumis uduseks tõmbub. Siis sirutad aeglaselt käe ja sõrmed puutuvad vastu jahedat klaasi. Vedelik klugiseb klaasi voolates, tunned hõrku lõhna . . . Ja kui siis paar esimest klaasi on võetud, lööb meelekohtadel kuumaks, kõik muutub lihtsaks ning selgeks. Maailma mõistatused hakkavad lahenema, esialgu küll pikkamisi, aga lahendus on siinsamas käeulatuses. /. . ./ Siis libiseb kahvel näppude vahelt täiesti omapead, taldrik kerkib üles silmade ette ja klaasidel on kalduvus ümber minna. Siis on vaja seda või teist asja selgeks teha, siis tuleb tahtmine tõusta ja unustad hoopis, kuhu sa minema pidid . . . Ei, viinajoomises pole mingit romantikat! Kui me ise seda sinna juurde ei mõtle, oleksime sellest ilma. /. . ./ viin /. . ./ esineb . . . elus ikka säärastel kordadel, kui saatus mingi käänaku teeb. /. . ./ Iga klaasitäiega ometi lahtus pinge ja /. . ./ jutt muutus vabamaks. /. . ./ käsi võtab mehhaaniliselt klaasi ja tõstab suu juurde.”

Bernard Kangro romaan “Jäälätted”.

Inimese olemus

“Võib-olla polegi asju üldse olemas, kui tahame skeptilised olla, on ainult kujutlused nendest. / . . . / Me eksimegi ainult valede rägastikus. Meil ei ole sageli aimugi, milline üks või teine meie tuttavatest tõeliselt on. Meie ehitame üles kujutluse ühest inimesest peamiselt nendest ehituskividest, mis meil endil kättesaadavad on. See kujutluse tekkimine toimub oma teatud seaduste järgi. Kohtame, ütleme, üht tundmata inimest, / . . . /. Meil tekivad esimesed muljed, mis on alguses üsna ebamäärased ja nõrgad. Aga kui neid lähemalt analüüsime, siis mis me näeme? Näeme, kui palju on selles tegelikult juhuslikku. Ümbruskond, situatsioon, jah, koguni riietus ja väljanägemine annavad teatud tõuke. Olen ise / . . . / vaadelnud, millise mulje olen jätnud siis, kui mul näiteks on habe ja kui olen riides nagu . . . / . . ./, ja milline on mõju siis, kui panen pressitud püksid jalga ja seon siidilipsu ette. / . . . / Peame olema alati valvel, . . . , peame hoidma silmad lahti ja vaatama, kas me pettekujutuse õnge ei lange. Ja seda algusest peale. Peame olema võimelised analüüsima endid ja iga uut inimest, keda me kohtame. On selge, et teatud aja pärast on meil uuest tuttavast kindel pilt. Võime juba ennustada, mis ta ühel või teisel korral teeb või kuidas reageerib. Meil on temaga võib-olla juba tihe side tekkinud, ta on meie sõber või vaenlane, vihatu või armastatu. Aga ühel päeval võib ometi selguda, et inimene pole hoopiski see, kelle oled enesele loonud, pole iialgi olnudki, vaid vastupidi.”

Katkend pärineb Eesti pagulaskirjaniku Bernard Kangro 1958. aastal ilmunud psühholoogilisest romaanist “Jäälätted”.

https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4%C3%A4l%C3%A4tted
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/eesti-lugu-bernard-kangro-jaalatted?id=51161265
http://mer22gimeteistelteemadel2.blogspot.com.ee/2011/04/jaalatted-ja-asse.html