Viiskümmend tumedamat varjundit

/ . . . / Ma tahan ta embusest välja rabeleda, säilitada distantsi, aga ta käed on kõvasti minu ümber ja ta hoiab mind oma rinna vastas. Ma sulan. Oh, just siin ma olla tahangi.

Mu pea puhkab ta õla najal ja ta muudkui suudleb mu juukseid. Siin ongi mu kodu. Ta lõhnab puuvillase riide, dušigeeli ja mu lemmiklõhna – Christiani järele. Hetkeks luban ma endale kujutlust, et kõik läheb hästi, ja see leevendab mu hingehaavu. / . . . /

Iha vallandub kogu mu kehas nagu 4. juuli tulevärk, ja ma suudlen teda, vastates ta kirele, mu käed on ta juustes ja tirivad neid kõvasti. / . . . / Ma valan kogu oma viimaste päevade ängi ja südamevalu meie suudlusesse, ja mind rabab nagu välk selgest taevast teadmine – just sel samal pimestaval kirehetkel -, et tema teeb seda sama, tema tunneb sedasama.

/ . . . / Ma vaatan sinist vetevälja, mõeldes, et mida head ma minevikus küll teinud olen, et saatus naeratas ja tõi mu teele selle mehe. Jah sul on vedanud, nähvab mu alateadvus. Aga sul seisab ees raske ülesanne. Ta ei taha seda vaniljejama igavesti . . . sa pead jõudma kompromissile. Ma jõllitan mõttes ta kriitilist jultunud nägu ja toetan pea Christiani rinnale. Sügavas sisimas ma tean, et alateadvusel on õigus, ent ma peletan need mõtted eemale. Ma ei taha päeva ära rikkuda. . . .

Katkend E. L Jamesi raamatust “Viiskümmend tumedamat varjundit“.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s