Viiskümmend tumedamat varjundit

/ . . . / Ma tahan ta embusest välja rabeleda, säilitada distantsi, aga ta käed on kõvasti minu ümber ja ta hoiab mind oma rinna vastas. Ma sulan. Oh, just siin ma olla tahangi.

Mu pea puhkab ta õla najal ja ta muudkui suudleb mu juukseid. Siin ongi mu kodu. Ta lõhnab puuvillase riide, dušigeeli ja mu lemmiklõhna – Christiani järele. Hetkeks luban ma endale kujutlust, et kõik läheb hästi, ja see leevendab mu hingehaavu. / . . . /

Iha vallandub kogu mu kehas nagu 4. juuli tulevärk, ja ma suudlen teda, vastates ta kirele, mu käed on ta juustes ja tirivad neid kõvasti. / . . . / Ma valan kogu oma viimaste päevade ängi ja südamevalu meie suudlusesse, ja mind rabab nagu välk selgest taevast teadmine – just sel samal pimestaval kirehetkel -, et tema teeb seda sama, tema tunneb sedasama.

/ . . . / Ma vaatan sinist vetevälja, mõeldes, et mida head ma minevikus küll teinud olen, et saatus naeratas ja tõi mu teele selle mehe. Jah sul on vedanud, nähvab mu alateadvus. Aga sul seisab ees raske ülesanne. Ta ei taha seda vaniljejama igavesti . . . sa pead jõudma kompromissile. Ma jõllitan mõttes ta kriitilist jultunud nägu ja toetan pea Christiani rinnale. Sügavas sisimas ma tean, et alateadvusel on õigus, ent ma peletan need mõtted eemale. Ma ei taha päeva ära rikkuda. . . .

Katkend E. L Jamesi raamatust “Viiskümmend tumedamat varjundit“.

Advertisements

Tiiu Lehiste

SUVE KALLISTUS

Panni peal on päikesering

kuuest kuldsest koogist,

savikausist õhkub hõng

metsamarjamoosist.

 

Valgeks klaariks paisutab

rohelisi visse

suvevalgus paisutab,

särab silma sisse.

 

TÕLGIME TALVE

Lumekruupe ja-jahu

palju siis taevasse mahub?

Täna luugid on valla,

lõbusalt langeb alla

pilveveskite vilja.

 

Ega´s veel ole hilja

pakast pidada meeles,

tõlkida talve keelde

vihm ja udu ja vesi.

 

Pudeneb hiljukesi

lumemöldrite jahu.

Valge ja pehme rahu.

 

Luuletused pärinevad Tiiu Lehiste luulekogust “Valgelind“. Tal on ilmunud veel luulekogu “Silmapilgupüüdja“.

Lõik Tiiu Lehiste autoriõhtult – “Sõbra juurde”esmaesitlus.

 

 

 

Kersti Merilaas

PÄRNU KEVAD

Sind ülistaksin täiest rinnast,

oo Pärnu, Läänemere pärl,

kuid suured sõnad pole hinnas,

hall, asjalik on mere värv.

Seal jätkub jääd veel päevaks paariks,

siis kirdevire veed veab klaariks:

on taganeva taeva all

lust laineid pillutada tal.

Õhk heliseb, kui undaks sarved,

kõik tuulelipud vurravad

ja esimesed silguparved

nüüd lahte sisse murravad.

 

Ja algab töö. Ja algab kevad.

Öös mootorpaadid podisevad

meil asendades ööbikuid.

Ju siingi puhkeb toomepuid,

vaob aiast aeda õitelaine:

kuid vaevalt märgata neid sai,

kui tuul nad viis, sest meie mai

on siiski rohkem kalanaine.

Käib ringi, rappenuga vööl.

Tõejutt, on Pärnu naisteperest

vist pooled kombinaadis tööl.

Linn elab räimest, elab merest.

 

Koidu punased põlled ees,

hommikuiilid veel hoolega nühivad

uduhallitust lahelt:

paadid, pardavitsuni vees,

üles ju rühivad muulide vahelt.

 

Tere teile, te Toomad ja Tõllud,

mede kuldaväärt kalamehed,

kes te põimate merepõllud,

tükkis rabate rannarehed.

 

Tulid . . . ja tühjaks . . . ja tagasi juba:

kala kapriisid ei viivitust luba,

seisku ei silmapilgukest.

Oi seda Pärnu pisikest poissi,

sinisärgilist silgukest!

 

Ja kala jookseb, jookseb suurelt . . .

Õnn kaasa! Ilus hakatus.

Kuid taaraga nüüd tüli juures.

Laoruumid? Ah , üks pakatus!

Kõik lehkab silgust: hooned, hoovid,

kiosk ja kino – iga paik.

Leib, vorst ja või – ükskõik, mis proovid –

on igal ajal silgu maik.

 

Nüüd kalamees on kuningas,

kuub helkjas merehõbedas,

ka kena kopik kõlksub taskus.

Ja läbi ongi suurem samm –

pooltühi juba kakuam,

ei ole paadil endist raskust.

Viib suurde merre silgu tee . . .

Ja mõttesse kõik jäime:

kes Pärnusse tooks kevade,

kui meil ei oleks räime?

 

Kersti Merilaasi (inglise keeles)luuletus kogust “Poeem Pärnu Silgust

Siit saab kuulata ühte teost, millele Kersti Merilaas on kirjutanud teksti, siin on veel üks laul, mille teksti on kirjutanud Kersti Merilaas.

Ajakirjas Mari on ilmunud artikkel Kersti Merilaasist.

Siin on ära toodu Kersti Merilaasi raamatud ja luuletused. Kui linkide peale minna, siis on näha nt. mis väljaandes on antud luuletus avaldatud.

Sirje Kiin on kirjutanud Kersti Merilaasist raamatu “Kersti Merilaas : luuletaja elu“. Temast on kirjutanud ka Anneli Sepp “KERSTI MERILAAS 100. BIBLIOGRAAFIA“.

Kersti Merilaas loeb oma vähetuntud luuletusi üldpealkirja all “Laule kevadest ja sügisest”Kersti Merilaas loeb oma vähetuntud luuletusi üldpealkirja all “Laule kevadest ja sügisest”: “Nartsiss” (kirjutatud 1941. a kevadel); “Sügis” (Debora Vaarandile); “Sentimentaalne lauluke”; “Õunapuu”; “Ööbikute org”.

Kuidas Kersti Merilaas loeb oma luuletusi, saab kuulata veel siit.

Mari Tarand vestleb kirjanik Kersti Merilaasiga tema suvekodus Peedul. Kersti Merilaas räägib oma lapsepõlvemälestustest Peterburis ja Eestis, emast ja mälestustest seoses emaga. Näitleja Salme Reek loeb Kersti Merilaasi poeemi “Maria aed”.

Peeter Hein vestleb Jõgeval Rudolf Tamme aias Debora Vaarandi ja Kersti Merilaasiga. Räägitakse lilledest, maatööst, loodusest ja paljust muust. Veel juttu memuaaridest – Nigol Andresenist, Hans Kruusist, Mark Twainist, Sangaste krahvist, Van Goghist, August Sangast, luule kirjutamisest, maaelu kujutamisest. Autor ja toimetaja Peeter Hein. Salvestatud arvatavasti suvel 1971.

Siit saab alla laadida raamatu, kus Kersti Merilaas kirjutab veidi oma elust. Teos on välja antud 1983.

Juhan Smuul

ESIMENE ÄIKE

Üle madala muuli

lahe pealt tuli tuuli.

Neis polnud kevade hingust,

jahutust polnud neis.

Nende vuhavad tiivad

näkku lõid kuumust ja liiva.

Tuuled on ootusest pingul.

Jahutust pole neis.

 

Päike läks pilvede taha,

mustade pilvede taha.

Maa aga endasse peitis

tuuline videvik.

Kaugemal karid ja rahud

helgivad vihases vahus.

Kajaka kaldale heitis

tuuline videvik.

 

Äkki – taeva lõid pooleks

äikese tulised nooled.

Nii nagu põlevad rihmad

mürinal riivasid maad.

Äikese vasaraist taotult

värises ääretu laotus.

Hakkas sadama vihma

üle ootava maa.

 

Mürinal , voolavas sajus

pilv aga edasi vajus,

edasi, südamaa poole

kalli koorma ta viis.

 

Tuul tuleb tantsides lahelt.

Hingata – kerge ja lahe.

Uue tõi äikene ilma,

looduse ärkvele tõi.

Seda need orased tahtsid!

Ja pärast äikest lõi lahti

arglikult roosaka silma

akna all kirsipuuõis.

 

VIIMANE LAEV

Pärast surma ma saan oma laeva,

mille tulesid ise ei näe.

Enne seda, mu kallis, sain taeva

ja õitseva maa sinu käest.

 

Kõike näen: kuidas valmivad viljad, –

ilm on rõõmus ja imelik.

Ja ahastab süda – jäin hiljaks,

meie tee pole kuigi pikk.

 

Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.

Minu naine, mu armas, mu roos.

Sinult ühte vaid palun: et läheks

meie tee minu lõpuni koos.

 

Sina oled mu taevasina,

selles sinas tiirutav kull,

roosavarbune, nösunina,

üsna tark – ja vaid veidike hull.

 

Pärast surma ma laeva ei vaja.

Olles elus ma palun Su käest:

ära iial mind minema aja

minu viimaseks laevaks sa jää.

 

Luuletused pärinevad Juhan Smuuli väikesest luulekogust, mis on avaldatud 1976.

Juhan Smuuli luulet loeb näitleja Mikk Mikiver. “Kutse”, “Mälestusi isast”, “Paju”, “Hang nagu härg magas akna taga”, “Antarktise matused”.

Tambet Tuisu esituses saab kuulata luuletust “Viimane laev”.

Veljo Tormise 1981.a. loodud laul Juhan Smuuli tekstile Eesti Rahvusmeeskoori ja Ants Sootsi esituses.

Kait Tamra esituses “Viimane laev”.

Eesti Päevalehes ilmus 15.02.2002 artikkel “Toop õlut rahva- ja naljamees Juhan Smuuliga“.

06.09.2001 ilmus Õhtulehes artikkel “Juhan Smuuli vanem õde loeb tänaseni venna luuletusi“.

20.02.2017 artikkel Saarte Hääles “JUHAN SMUUL 95: Naised Juhan Smuuli elus

Ajakirjas Mari on ilmunud artikkel Juhan Smuulist “Valusa valguse laevnik“.

Saatesarjas INIMESE MÕÕDE on üks saade ka Juhan Smuulist.

Juhan Smuul kasvas üles Muhu saarel Koguva külas. Meremehejutud ja kauge kutsuv silmapiir jätsid sügava jälje tema romantilisse hinge. Meri ja inimesed keset merd on Smuuli loomingus kesksel kohal. Nii on see ka kahes Smuuli tekstidel põhinevas eesti mängufilmis „Metskapten“ ja „Keskpäevane praam“. Mõlemas leiavad tegelased end kriitilises olukorras, kust ei ole kellelgi pääsu ning mis puudutab kõiki ühiselt, nii-öelda ühes paadis olevat. (https://raamatukava.wordpress.com/tag/juhan-smuul/)

Tema tekstidel põhinevad veel filmid “Siin me oleme” ja “Kirjad Sõgedate külast” (osatäitjad).

Juhan Smuul: Mõrv Rannu teemajas. Ühiskond, filosoofia, tüübid ja keel.

Juhan Smuuli teosest “Jäine raamat” on ilmunud järjetutud, katkendeid reisipäevikust loeb Andres Raag – I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa.

Juhan Smuul loeb ise oma teoseid: “Hea meremeeste hoidja“, “Kuidas sündis laul hallipüksi hiidlasest“, “Mare Tüürimees ja tema abikaasa Konstantin“.

ERR arhiivis on Juhan Smuulist veel siin.

Juhan Smuuli teose “Polkovniku lesk” ainetel on Rakvere teater teinud lavastuse “Lesk“. Draamateatris aga on Mikk Mikiver lavastanud etenduse “Polkovniku lesk”, mida saab vaadata siit.

Õpetajad. Alasti tõde

/ . . . / Aga ALASTI TÕDE õpetajate kohta on järgmine: see, mis sinu arvates on vapustavalt igav on nende meelest fantastiliselt põnev. / . . . / Ja ära unusta: mida lõbusam on sinul, seda vähem tunneb lõbu õpetaja. / . . . / Oled päev otsa koolis istunud, jõuad koju väsinult ja tülpinult. Mida sa tegema hakkad? Sa pead ära tegema KODUSED ÜLESANDED. Selle tillukese osa koolist, mille oled sunnitud endaga koju kaasa võtma . . . ning kõige hullemaks teeb selle . . . nauding, mida see pakub õpetajatele! Mida hullem on see sinu jaoks, seda paremini tunnevad ennast nemad.  Selle toimingu juures naudivad nad kõike. / . . . / siis unustasime märkida, et õpetajad VIHKAVAD nende parandamist! Jah, isegi õpetajate meelest on sinu kodutööd igav lugeda. Mõni neist püüab seda enda jaoks koguni huvitavamaks teha .  . . .

Katkend Knife & Packer´i naljaraamatust “Õpetajad. Alasti tõde.”

Oma eluea nautimine

Dr Frank Laubach oli täiskasvanutele kirjaoskuse õpetamise pioneer. Tema kui organisaatori, vahendaja ja õpetaja pingutuste läbi said miljonid vaesed ja kodanikuõigustest ilmajäetud inimesed üle kogu maailma oma elu kirjaoskuse omandamise läbi parandada. 1930. aastatel oli ta ka nt. misjonär Filipiinidel. 1964. aastal kirjutas ta aga ühe humoorika pala “Elu algab kaheksakümneaastaselt”. (uuesti trükitud kogumikus “The Best of Ann Landers“).

Mul on teile hea uudis. Esimesed 80 aastat on kõige raskemad. Järgmised 80 on üksteisele järgnevate sünnipäevapidude rodu. Kui olete saanud 80, siis tahab igaüks kanda teie pagasit ja aidata trepist üles. Kui te unustate oma nime – või ükskõik kelle nime – või kokkulepitud kohtumise, või oma telefoninumbri, või lubate olla korraga kolmes kohas, või kui te ei mäleta oma lastelaste arvu, siis pruugib teil vaid selgituseks öelda, et te olete 80.

80 olla on palju parem kui olla 70. Seitsmekümneselt saavad inimesed teie peale iga asja pärast vihaseks. Kaheksakümneselt on teil absoluutne vabandus kõigeks, mis te ka ei teeks. Kui käitute rumalasti, siis on see teie teine lapsepõlv. Kõik otsivad ajupehmenemise sümptomeid. Seitsekümmend ei paku mingit lõbu. Selles vanuses oodatakse teilt, et te tõmbute tagasi oma majja ja kurdate artriiti ja palute, et inimesed jätaks oma nina alla pomisemise, kuna te ei saa neist aru. (Tegelikult on teie kuulmisest u 50% läinud).

Kui peate vastu kaheksakümneni, siis on kõik üllatunud, et te olete veel elus. Teid koheldakse lugupidamisega lihtsalt sellepärast, et olete nii kaua elanud. Õigupoolest paistab kõiki üllatavat, et suudate veel käia ja arukat juttu ajada. Niisiis, sõbrad, katsuge 80 täis saada. See on parim aeg elus. Teile antakse kõik andeks. Kui minu käest küsite, siis ma ütlen: kaheksakümneselt elu alles algab!

Katkend raamatust “Sünnipäeva õnnesoovid“, mille on koostanud Edward Hoffman.