Raamatukogu töötajate raamatud 2014

Raamatukogu töötajad pidid mõtlema, millised olid nende parimad lugemiselamused möödunud aastal ilmunud raamatute seast ning mõne lausega ka kirjeldama, miks raamat meeldis ja meelde jäi. Kui eelmisel aastal eristusid lemmikraamatud üsna selgelt, siis sel korral oli olukord vastupidine – raamatuid nimetati palju, kuid kordusid neist vaid üksikud. Sellest võib järeldada, et ilmus palju häid raamatuid ning oma maitsele sobiva peaks leidma igaüks!

Esikohta jäid jagama “New York” ja “Estonia inimesed: 20 aastat pärast laevahukku”.

Rohkem kui korra mainiti ära ka järgmised raamatud: Lionel Shriver “Suur vend”; Vahur Kersna “Ei jäta elamata”; Kristel Vilbaste “Jõhvikas”; Gillian Flynn “Kadunud”; Paullina Simons “Vaskratsanik” I ja II osa, “Tatjana ja Aleksander” I osa; Jean-Claude Mourlevat “Ookeani kutse”.

http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com.ee/2015/01/parimad-raamatud-2014.html
Advertisements

Müüdud raamatud 2014

2014. aasta müüduima raamatu kirjutas Vahur Kersna, kelle novembri lõpul ilmunud raamat „Ei jäta elamata“ kirjeldab südamesse minevalt autori võitlust raske haigusega. Teisel kohal aasta edetabelis on Valdur Mikita „Lingvistiline mets“ ja kolmas menuk on Juhan Aru, Kristjan Korjuse ja Elin Saare „Matemaatika õhtuõpik“.

http://blogi.rahvaraamat.ee/tag/2014-parimad-raamatud/

Põhjuse leiab alati

“Kõige ilusam silmapilk on, kui viinakraff on lauale toodud ja soojas ruumis uduseks tõmbub. Siis sirutad aeglaselt käe ja sõrmed puutuvad vastu jahedat klaasi. Vedelik klugiseb klaasi voolates, tunned hõrku lõhna . . . Ja kui siis paar esimest klaasi on võetud, lööb meelekohtadel kuumaks, kõik muutub lihtsaks ning selgeks. Maailma mõistatused hakkavad lahenema, esialgu küll pikkamisi, aga lahendus on siinsamas käeulatuses. /. . ./ Siis libiseb kahvel näppude vahelt täiesti omapead, taldrik kerkib üles silmade ette ja klaasidel on kalduvus ümber minna. Siis on vaja seda või teist asja selgeks teha, siis tuleb tahtmine tõusta ja unustad hoopis, kuhu sa minema pidid . . . Ei, viinajoomises pole mingit romantikat! Kui me ise seda sinna juurde ei mõtle, oleksime sellest ilma. /. . ./ viin /. . ./ esineb . . . elus ikka säärastel kordadel, kui saatus mingi käänaku teeb. /. . ./ Iga klaasitäiega ometi lahtus pinge ja /. . ./ jutt muutus vabamaks. /. . ./ käsi võtab mehhaaniliselt klaasi ja tõstab suu juurde.”

Bernard Kangro romaan “Jäälätted”.