Katariina II

Katkendid Ion Druță ajaloolisest romaanist “Valge kirik”.

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?50215 
https://en.wikipedia.org/wiki/Ion_Dru%C8%9B%C4%83

/. . . / Katariina Teine oli väga nördinud, kui kuulis Moldaavia hospodari tapmisest. Ainsaks vääriliseks reageeringuks sellele kuriteole võis olla vaid sõda, mida oleks otsekohe alustatud. Kuid olles mitmesuguste asjaolude tõttu käsist ja jalust seotud, ei saanud Venemaa sõjategevust alustada. Moskvas valitses palavikuline õhkkond. Bolotnaja väljakul polnud vihm veel jõudnud hukatud Jemeljan Pugatšovi vere jälgi ära pesta. Maa toibus suure vaevaga hirmsast vapustusest, mille nimeks oli Pugatšovi talurahvasõda. Samal ajal aga kandis tuul piir tagant uute rahutuste sädemeid. Prantsuse parlament, vaimulikkond ja kõrgaadel rebisid omavahel otsustusvõimetut Louis XVI-ndat. Inglismaa meretagused kolooniad andsid hoope Briti kroonile ja kuulutasid välja mingisuguse deklaratsiooni, Atlandi ookeani tagant aga pistis oma nina välja uus riik. Rootsi laevad ei lasknud silmist Vene laevastikku Põhjamerel. Näis, et kogu maailma on vallanud meeletus, ja ratsaniku esmaseks mureks on sadulasse jääda. Valitsejanna soosik ja parem käsi, Novorossia kindralkuberner Potjomkin rassis palehigis. Täie hooga käis türklastelt äravõetud maade asustamine. Alustada sellistes tingimustes uut sõda näis täiesti võimatuna.

Ja siiski oli sõda türklastega möödapääsmatu, ning ühel nõupidamisel, millest võtsid osa kubernerid ja asevalitsejad, andis Katariina korralduse, et kuu aja jooksul oleksid talle toodud kõige täielikumad andmed selle kohta, kui palju mehi võib vajaduse korral püssi alla panna. “Teie kõrgus, millisest vanusest alates suvatsete käskida loendust läbi viia?” “Ma arvan, et kümne-kaheteistkümneaastastest alates.” “Kas siis tõesti suudab kümneaastane nooruk tõsta relva ja koos sellega hüpata hobuse selga?!” “Täna veel ei suuda, kuid saabub päev, mil riigi saatuse otsustavad just need kümne-kaheteistkümneaastased.” Sama päeva õhtul lausus sõjaminister ja tulevaste tsaaride kasvataja feldmarssal Saltõkov kaardilaua taga istudes mõtlikult: “Tulevastest aegadest arutledes, teie kõrgus, tahaksin ma hoiatada teid liiga ennatlikke otsusi tegemast.””Ja nimelt?” “Mulle tundub, et me peaksime hoiduma kokkupõrgetest Balkanil, kuni me pole kindlad liidus Euroopa riikidega.” “Oo, ei! Siis tuleks meil liiga kaua oodata. Euroopa on liitlastest vaesem kui ei kunagi varem.” “Mispärast siis?” “Inglismaa on liiga palju kaotanud, selleks, et tema peale võiks loota; Prantsusmaa pööraseks läinud ratas oma murdunud teljel põrutab ei tea kuhu. Preisimaa rehkendab lõpmatuseni võimalikke võite ja võimalikke kaotusi. Jääb üle ainult Viin.” “Olgu siis kas või Viin!” “Esialgu lubab ta neutraliteeti, kuid mulle tundub, et kui Josephiga sõprust pidada, võiksime arvestada ka tema liiduga.” “See on kõige minimaalsem, mida meile vaja läheb, et alustada suhete klaarimist türklastega. Kõige minimaalsem!” kordas veel kord feldmarssal majaperenaisega hüvasti jättes.

Samal ajal aga surus aeg peale. Keisrinna protestinooti, mille ta saatis Moldaavia hospodari tapmise puhul, suhtuti Konstantinoopolis kui Venemaa nõrkuseavaldusse. Kogunud värske sajatuhandelise armee ja varustanud oma kohmaka laevastiku uute kergete laevadega, nõudis sultan ultimatiivses vormis Peterburilt, et see tunnustaks Gruusia vasallsõltuvust türklastest. Katariina lükkas selle jultunud nõudmise tagasi. Vastuseks ultimaatumi tagasilükkamisele ründas Türgi laevastik Vene eskaadrit Mustal merel, sundides seda varju otsima Kinburni sadamas.

Mon Dieu!” hüüatas Katariina raevunult, kui ta seda teadet kuulis. “Neile türklastele pole tõepoolest mitte miski püha!” Sellistel asjaoludel algas 1787. aasta augustis teine Vene – Türgi sõda. / . . . /

1790. aasta veebruaris tähistas Peterburi pidulikult Otšakovi vallutamist. Selle lahingu kangelast vürst Potjomkinit, kes oli hoidnud türklaste garnisoni ligi poolteist aastat raudses rõngas, võeti vastu feldmarssali vääriliselt. kaks mereväepataljoni ja kürassiiride polk, mis kandis tema nime, läksid kaugelelinnast välja, et vürstlikku hiilgust vastu võtta. Helisesid katedraalide ja kirikute kellad, kärgatasid aupaugud Neeva suudmes seisvate laevade suurtükkidest ning kogu Nevski prospekt kuni Talvepaleeni välja oli pidurüüs.

Valitsejanna oli õnnelik. Ta oskas asju nii seada, et inimesed surid, tema nimi huultel, aga kui järg jõudis austusavaldusteni, oskas ta seda korraldada nii, nagu mitte ükski teine monarh. Praegu seisis ta akna all, silmitsedes tohutut rahvahulka, mis täitis Paleeväljakut, ja küsis oma kammerteenrilt Zahhar Zotovilt, kelle teeneid ta vahel kasutas, et teada saada, mida mõtlevad ta truualamlikud alamad: “Kuidas on, Zahhar, kas rahvas väga armastab vürsti?” “Ei, teie kõrgus,” vastas Zahhar rahulikult. “Keegi ei armasta teda.” “Kuidas nii?” oli valitsejanna imestunud. “Sa tule parem akna juurde ja vaata, mis väljakul sünnib!!!” “See on tühiasi, teie kõrgus. See kõik on igavusest, soovist osa saada millestki pidulikust. Tegelikult armastavad teda ainult teie ja jumal.” “Mis siis ikka,” lausus Katariina pärast mõningast mõtlemist. “Jumal ja mina – seda polegi nii vähe.”

Õhtul korraldati Talvepalees ball vene relvade võidu auks. Lääneriikide saadikute silmad vilasid. Katariina ja tema õukond hiilgas enneolematult, tõele au andes oli see tõepoolest üks Euroopa peenemaid. Valitsejanna kulutas oma õukonna ülalpidamiseks umbes sama palju kui Vene – Türgi sõdade peale. Olles suurepäraselt kursis riigi siseolukorraga, ei olnud keisrinnal midagi selle vastu, et teistele riikidele prügi silma ajada, seejuures, mida komplitseeritum impeeriumi olukord oli, seda rohkem prügi käiku läks. Õukond aga oli selles asjas tema abiline. Seepärast ehitas Katariina kogu oma elu jooksul õukonna jaoks losse, jagas autasusid, tegi kalleid kingitusi, lõbustas.

Keisrinna õukond, mis oli tema kätega loodud ja tema vaimus kasvatatud, oli muidugi temale truu. Õukond mõistis suurepäraselt, kelle jaoks ta loodud on. Asjata ei kirjutanud Suvorov, Katariina ajastu üks väljapaistvamaid väepealikuid, et ta sai haavata kuus korda sõjas ja kakskümmend korda õukonnas. Kõlvatus lausa õgis seda hiilgavat õukonda, ja Katariina, igati teda soosides, muidugi aimas, mis viljad ta aias kasvavad.

Muide, suurte pidustuste ajal, pealegi veel lääneriikide saadikute juuresolekul, käitus õukond laitmatult ja keisrinna oli tõesti õnnelik. Noil külmadel veebruaripäevadel pühitses ta kahekordset võitu: türklaste üle ja oma õukonna üle, õigemini öeldes – Potjomkini kadetate vastaste üle. Peaaegu kolm aastat, sellest aastast alates, kui Katariina oli määranud vürstliku hiilguse sajatuhandelise armee etteotsa, oli õukonnas valitsenud rahulolematus ja olid käinud lakkamatud vaidlused selle üle, kuidas sõda pidada. Isegi sõjaminister feldmarssal Saltõkov ja kogu tema Sõjakolleegium arvasid, et Venemaa esimene sõjamees on Rumjantsev-Zadunaiski. Temale oleks pidanud üle andma kõik väed ja temale pidanuks kuuluma täielik tegevusvabadus.

Katariina ei saanud nende argumentidega nõustuda, sest et ta armastas Potjomkinit. Ta võlgnes tollele tubli poole oma kuulsusest, ta arvas Potjomkini peamiste sõjakangelaste hulka ega tahtnud kuulda võtta mitte mingisuguseid vastuväiteid. Kui peas on kroon, pole raske olla ainuõige, sest ikkagi saabub päev, kus kõik faktid nii või teisiti pöörduvad sinu kasuks. Nüüd keisrinna võidutseski. Ta oli valmis andestama feldmarssal Saltõkovile ja tema lähikonnale nende eksiarvamused, rahulolematuse ja väikesed torked enda aadressil. Ainus mis tema tuju rikkus, oli Potjomkin ise. Juba mitmendat päeva käis too ringi kuidagi rahutult, nukrana, mõtteisse vajununa, pidustuste kulminatsiooni ajal õukonna teatris aga, kus etendati valitsejanna kirjutatud “Hädakangelast”, läks vürstlik hiilgus nii tujust ära, et istus pool õhtut, pea norus. “Mon cher,” küsis kõrval istuv keisrinna vaikselt, “mis teiega lahti on?” “Veri . . . ” sosistas Potjomkin raskelt ohates. “Mis veri?” “Liiga palju verd sai valatud Otšakovi vallutamisel . . . ” 2Hämmastav inimene,” mõtles Katariina. “Vallutab kindlusi, lööb puruks mitmed vaenlase armeed, aga tavalist inimese verd ei suuda rahulikult näha . . . “

Viiendal või kuuendal päeval pärast Potjomkini saabumist oli otsustatud pidada Nikolai Morskoi katedraalis pidulik jumalateenistus nende sõjameeste auks, kes langesid Otšakovi vallutamisel. Keisrinna ise soovis kohal olla, aga see tähendas, et kohal pidi olema ka kogu õukond. Jumalateenistust pidas metropoliit Serebrjannikov. Potjomkini armee peavaimulik – uus ametikoht, mille vürst valitsejannalt oli välja kaubelnud. Katedraal oli külm ja sünge. Tol talvel olid kõik Peterburis end ära külmetanud, köha segas ühtelugu jumalateenistuse ilu ja suursugusust. Katariina, kes samuti oli end külmetanud, piilus silmanurgast vürstliku hiilguse vastaste leeri poole, vaatas niisama, et rahuldust saada. Näe, seal nurgas seisab, tehes näo, nagu palvetaks, too igavene iriseja Saltõkov. Pole midagi, las palvetab. on, mille eest palvetada. Tema kõrval on seesama, kuidas teda nüüd . . . No mis see siis olgu!!! Saltõkovi lähedal, paremalt äärmise samba samba kõrval märkas valitsejanna äkki ilusat noort rittmeistrit, kes tõmbas endale tähelepanu selle poolest, et olles suurepärast keskmist kasvu, oli ta veel ka neiulikult sihvakas. Õrn nahk oli kuidagi neitsilikult läbipaistev, juuksed aga olid karmid ja ronkmustad, nii et hallist marmorist samba taustal näis ta hetkeks kui Firenze ikoon, mis kujutab kaitseinglit. “Ah!” hüüatas prantsuse romaanide kirglik austajanna omaette, sest et nõrkus magusate patustamiste järele ei andnud talle isegi nüüd, kuuekümneselt, rahu. Kes teab, võib olla just sellisest inglikesest oligi ta unistanud oma pikkadel lohututel valitsejanna üksindusöödel, aga mis seal enam . . .

Tundes endal kellegi uurivat pilku, laskis ta selle võrgutava kuju kohe oma vaateväljast. Mõni aeg kuulas ta leinatalitust, seejäerl rändas ta pilk jälle kena noormehe poole. Huvitav, mõtles ta, kes küll riputas mu silme ette selle magusa keelatud vilja ja mis võiks olla tema hind? See, et nägus rittmeister seisis Saltõkovi kõrval, justkui viitas sellele, et ta on feldmarssali eeskoste all, kuid kas on võimalik, et see eeskujulik perekonnapea, tema lapselaste kasvataja, inimene, kelle kombed mitte kunagi, mitte kuskil, mitte kellegi poolt . . . Ja siiski . . . Kunsti seisukohast lähtudes oli midagi rabavat selles, kui oivaliselt elus nahk harmoneerus külma marmoriga. See oli nii ilus, et valitsejanna, riskeerides sattuda omaenda nõrkuse küüsi, pöördus ikka ja jälle selle ingelliku rittmeistri poole. Midagi pole öelda, ilus! Ta võiks tekitada furoori igas Euroopa pelinnas, igas õukonnas, kuid ometi – see noormees polnud tema maitse, kaugeltki mitte tema maitse . . . Et see asi huvitas teda rohkem, kui seda võiks endale lubada keisrinna, siis sellest kõigest vabanemiseks küsis Katariina veel samal õhtul oma sõbrannalt Narõškinalt: kas jumalateenistusele polnud kutsutud protokolliväliselt mõnda võõrast isikut? Narõškina, kelle käes olid peaaegu kõik õukonna armuintriigide niidid, vastas põiklevalt, et tema arvates polnud mitte ühtegi kõrvalist isikut, aga kui see on tähtis, siis ta võib seda kohe teada saada õuemarssalilt vürst Barjatinskilt, kes vastutab protokolli eest. “Pole mingit vajadust, mu kallis!” Seda enam oli tollel noorel iludusel jultumust ilmuda tollsamal ööl valitsejannale unes. Ta seisis katedraali marmorsamba kõrval kõrgel kindlusemüüril. Igast küljest ründasid teda türklased, aga tema oli üksinda, ja valitsejannal oli temast nii kahju, ta oleks nii väga tahtnud teda kaitsta! Järgmisel päeval pärast pikka nõupidamist Potjomkiniga riigi välisasjade üle istus ta kirjutama uut komöödiat, kuid asi ei tahtnud kuidagi edeneda, sest valitsejanna mõtles jälle noormehele. Teda huvitasid kaks asja: kelle idee see oli, ja mis seisis selle taga. Oma pika valitsemisaja jooksul oli ta jõudnud kogeda, et juhuslikult satuvad valitseja silma alla ainult kanad ja pilved, kõik muu aga on hästi organiseeritud juhused.

Tema hoolitseb õukonna eest, õukond aga hoolitseb tema eest. Oma veerand sajandi pikkuse valitsemisaja jooksul oli ta juba harjunud sellega, et kui tema järjekordne kiindumus oli hakanud teda ära tüütama, ilmus kohe silmapiirile uus inimene, kes oli võimeline köitma valitsejanna tähelepanu. Kuid Katariina oli omamoodi kombekas, ja ta poleks kunagi õukonnale andestanud, kui see oleks niisama, ajaviite mõttes, püüdnud äratada tema tähelepanu. Selle ilusa rittmeistri ilmumine tema vaatevälja võis tähendada veel ühe peatüki lõppemist tema elus, aga uue alustamiseks polnud tal enam jõudu. Kuuekünmeaastaselt ei igatse keegi enam muudatusi. Tema armastas oma tasast ja hella Saša Mamonovi või Mamonit, nagu teda õukonnas hüüti ja milliseid intriige see ka poleks tema või vürstliku hiilguse vastu pununud, ta ei pööranud neile mingit tähelepanu. Aga see noormees marmorsamba kõrval – ei, kuidas soovite, aga see polnud lihtsalt niisama. Siin oli mingi saladus, mingi saatuse vihje.

Samal ajal nõudis suvekampaania alustamine vürstliku hiilguse tagasipöördumist tegevväkke. Saatnud ta mai alguses ära, kolis valitsejanna juba mõne päeva pärast Tsarskoje Selosse. Kuigi ilmad olid veel jahedad, teadis ta, et looduse keskel on tal kergem üle saada nukrusest, mis teda alati haaras pärast vürsti ärasõitu. Pealegi, olgugi et ta oli keisrinna ja kogu Venemaa isevalitseja, teadis ta suurepäraselt ülekolimisega seotud pisiaskelduste hinda. Esialgu näib sulle, et sa oled lausa uppunud nendesse ning ei suuda sealt enam kunagi välja ujuda, kuid siis saabub päev, mil nad su vabaks annavad ning oma imestuseks sa märkad, et koos nende pisiaskeldustega oled ka ise rahunenud ja paljugi sellest, mis tundus olevat lahendamatu, võib päris lihtsalt joonde ajada.     Mai keskpaiku läks järsku saajaks. Ühe nädala jooksul puhkesid pungad, muruplatsid lossipargis hakkasid haljendama, ning ükskord keskpäeval koos oma lemmikbulonniga alleedel jalutades sattus valitsejanna taas ilusa rittmeistriga sil silma vastu. Seekord ei paistnud küll sedamoodi, nagu oleks kohtumine kellegi poolt organiseeritud. Rittmeister tõttas kuhugi oma teenistusasjus ning pidi kiiruga valitsejanna peaaegu jalust maha jookma. Noormees andis ähmiga au ja läks siis näost nii punaseks, et näis iga hetk rabanduse saavat. “Andke andeks, teie kõr . . . ” “Pole viga, tühiasi,” lausus valitsejanna, jätkates rahulikult oma teed, ent ta oli jõudnud siiski imetleda noormehe ripsmeid. No milleks küll talle , riviohvitserile, nii pikad ripsmed! On see siis mehelik, kas siis ripsmed kaunistavad tõelist sõjameest?! Muidugi, mõnes teises õukonnas oleks sellistel ripsmetel kahtlematult edu, kuid tema maitse see pole, oh ei . . .

Jalautuskäigult tagasi tulles pööras valitsejanna Narõškina poole sisse; Narõškina oli alles äsja Tsarskoje Selosse kolinud. Valitsejanna tahtis korraks vaadata, kuidas vana sõbranna on ennast sisse seadnud. Anna Nikititšna, kes oli külaskäigu üle ülimalt röömus, kostitas Katariinat teega, ning tundes kohe vana intrigandi ninaga, mida temalt soovitakse, alustas kaugelt: “Oh, mis küll ümberringi sünnib, teie kõrgus, mis küll sünnib! Esialgu ei uskunud ma oma kõrvu! Seejuures oleks vähe öelda, et ta on nooruke, roheline – ta on ju alles päris laps! Me isegi tõtt-öelda imestasime omakeskis, kui teie oma headusest tegite temast nii noorelt õuepreili. Kes võis siis arvata, et see hirvesilmadega liblikas . . .” “Kellest te, mu kullake, nüüd siristate?” “Vürstinna Štšerbatovast.” “On siis temast märgata midagi laiduväärset?” küsis valitsejanna rahulikult, kuid tema puuderdatud ninasõõrmed hakkasid juba sõjakalt õhku tõmbama. Pikad keerdkäigud, mis Narõškina oli ette valmistanud, lendasid hetkega tuulde, ja Anna Nikititšna tõmbas end pisut küüru, nagu kavatseks ta astuda väga õhukesele ja rabedale jääle, ning ütles võimalikult magusalt: “Tõsi küll, ma ise pole näinud, aga räägitakse, et nad koos teie hoolealusega pargi kaugematel alleedel hommikust õhtuni . . . Räägitakse,” lisas Narõškina päris vaikselt, “et tüdruk olla tema pärast täitsa arust ära!” Katariina puhkes järsku naerma, kusjuures ta naeris nii nakatavalt ja valjusti, nagu seda võivad endale lubada ainult valitsejad oma pealinnades ja karjused kaugel mägedes. “Noh,” lausus Katariina, “lõbustasid mind toredasti, tõesõna, lõbustasid . . .” “Aga, teie kõrgus,” jätkas Narõškina endisel toonil, “räägitakse, et ka hoolealune ise pole ükskõikne . . . ” “Mille suhtes ükskõikne,” küsis valitsejanna rangelt. “Noh, ma ei tea, igal juhul räägitakse . . . ” “Selleks, et mitte olla ükskõikne,” lausus valitsejanna rahustavalt, “peab kõigepealt olema objekt, kelle vastu võiks oma mitteükskõiksust välja näidata.” Joonud tee lõpuni ning ähvardanud anda perenaist õukondliku keelepeksu levitamise eest Šeškovski kätte, jättis valitsejanna hüvasti ja lahkus. Kuigi ta väljus heas tujus ning minna polnud kaugele, jõudis ta oma ruumidesse väsinult ja mõtlikuna. Saša Mamonovi, omal ajal täiesti tundmatu majori, oli Potjomkin ise tegevväest välja koukinud. Ta oli valinud noormehe peamiselt tolle kena välimuse ja laheda iseloomu pärast. Valitsejanna armus temasse, ning peaaegu et järgmisel päeval pärast esimest lähenemist tegi temast kindrali. Kuid mees hakkas üsna kiiresti tema vastu jahenema. Mingisugused kahtlused olid tal endalgi, ajuti tundus talle, et ta jagab seda head hinge kellegagi, kuid ei, ja tuhat korda ei! Kui kõiges tuhnima hakata, kui kõike uskuda, siis tuleb kord päev, mil enam elada ei tahaks. Lõppude lõpuks – mees on mees. Loodus ise on talle suurema tegevusvabaduse andnud kui naisterahvale. Järgmisel päeval pärast valitsejanna poolt lubatud erakorralist puhkust Tsarskoje Selo tühjenes. Meeshingedest olid jäänud ainult staabi valveohvitserid, kammerteenrid, kiirkullerid ja vahiroodu soldatid. Õuedaamid olid ärevuses, silmad aina vilasid, sõnu lausuti huupi. See tegi valitsejannale koledal kombel nalja, kuid pärast lõunat jooksis ta juurde jälle toosama Narõškina, teatades, et osa mehi ei kasuta puhkuseluba. Valitsejanna hoolealune eelistanud kohale jääda, ta jalutavat kaugematel alleedel tolle hirvesilmadega liblikaga . . . “Nõndaks,” lausus valitsejanna muutunud näoilmel, ja läks vaikides oma apartementidesse.

Mõni päev hiljem osutas keisrinna tervise järele valvav arst Rodgers tähelepanu asjaolule, et valuhood, millede all keisrinna kannatas, võivad korduda ning selle vältimiseks soovitas ta igapäevaseid liikumisharjutusi. Ühel pikemal ennelõunasel jalutuskäigul pargis, kui ta kaaslaseks oli vana sõbranna  Narõškina, kohtas valitsejanna jälle toda nägusat rittmeistrit. Sel korral noormees enam pead ei kaotanud ega tõtanud eemale. Kelleltki julgust saanuna tegi ta uskumatuid pingutusi, et näida külmaverelisena, lõppude lõpuks aga läks siiski ähmi täis, andis au ja langes samas ühele põlvele. “Andke mulle andeks mu saamatus, teie kõrgus . . . ” “Pole viga, tühiasi . . . ” Vaevalt olid nad eemaldunud, kui Narõškina hakkas jälle siristama: “Oh, teie kõrgus, kuidas ta küll teid armastab, kui te teaksite vaid, kuidas ta teid armastab! Ta lausa jumaldab teid!” “Ütelge mulle siis lõpuks, kes on see rittmeister?” “Platon Zubov, teie kõrgus. Palee vahiroodu komandör. Kas pole lausa ingel!” “Ei tea . . . Kuidagi kummaline on see rittmeister . . . ” “Mis temas siis kummalist on, teie kõrgus?” “See plikalik saledus, need ripsmed . . . Tõepoolest, mitte mees, vaid nagu mingi keerub . . . ” “Oo, ärge kiirustage, teie kõrgus. Mõnikord kooruvad taolistest keerubikestest sellised põrgulised, sellised põrgulised, et hoidku jumal . . .” “Oh sind, vana patust,” noomis teda valitsejanna. “Vaat kui võtan kätte ja toon kõik teietaolised oma uues komöödias publiku ette . . .” “Oo ei, teie kõrgus! Kõike muud, mida soovite, ainult mitte seda!”

Nõustunud sellega, et ei hakka keelepeksjaid avalikult välja naerma, pöördus valitsejanna oma töökabinetti tagasi ning andis korralduse kutsuda enda juurde kindral Dmitrijev-Mamonov ja õuepreili Štšerbatova. Õukond jäi lausa keeletuks. Lähenes äike. Nad astusid sisse surmani ehmunutena, langesid tsarinna ette põlvili ja anusid ühel häälel: “Halastage, teie kõrgus!” Katariina võttis neid vastu seistes. Lastes neil põlvili olla, sammus ta ise kabineti kaugemasse nurka, võttis ümmarguselt marmorlaualt tubakatoosi, millel oli Peeter Suure portree. Nuusutas tubakat ja heitis vilksamisi pilgu talle koduseks saanud Peetri kujule. Aevastas. Liikus aeglaselt ja mõtlikult kabineti ühest nurgast teise, ja koos temaga sammus kabineti seinu kaunistavates hiiglaslikes Veneetsia peeglites lõputu rida mõtlikke Vene keisrinnasid. “Kulla vürstinna,” alustas valitsejanna rahulikult ja heasoovlikult, “ligi aasta tagasi pöördus teie isa, tuntud ajaloolane ja kirjanik, meie poole alandliku palvega, leida tema armsale tütrele koht meie õukonnas, et ta meie silma all saaks väärilise kasvatuse. Ütelge, mu sõber, oli selles palves ainult sellisel juhul loomulik vanemate hoolitsus oma võsukese eest või langes see mingil määral kokku ka teie isiklike soovidega?” Vaene vürstinna, juba see fakt, et valitsejanna tema poole pöördus, pani teda niivõrd hirmust värisema, et ta näis iga silmapilk minestusse langevat. Olles põlvili, vaatas ta abitult ringi, sest suurest erutusest ei suutnud ta kuidagi tabada temale esitatud küsimuse mõtet. Aleksandr Dmitrijev-Mamonovil kulus tükk aega, et rahustada oma sõbrannat ning aidata tal mõista, mida temalt küsiti. “Oo, ei, teie kõrgus!” vastas vürstinna lõpuks. “Mul endal oli see soov enne kui vanematel, ja ma ei leia siiani sõnu, et väljendada seda õnnetunnet, mis mind haaras, kui ma esimest korda . . .” “Kui see õnn oli tõepoolest nii suur, nagu te siin räägite, siis millega seletada, et kuigi te pole veel aastatki minu õukonnas teeninud, olete minu ees põlvili?” “See on sellepärast, et me armastame teineteist, teie kõrgus.” Katariina mõtles, et selle tütarlapse mustad, pisut viltused silmad meenutavad tõesti millegipoolest hirve silmi. Ta jalutas veel kord üle saali. Koos temaga peeglites astuvate keisrinnade rodu jälgides meenus talle, et Parantsuse saadik veenis teda neil päevil muutma oma soengut, Kõrge juuksekahl, kinnitas saadik, muutvat näo raskeks, rõhutades tema iseloomu mehelikke jooni, samal ajal kui allalangenud juuksed lisaksid naiselikkust. Tõsi mis tõsi, Séguieril on õigus, aga ta ei arvesta seejuures, et soengut muutes kaotab valitsejanna kasvus. Kahest alternatiivist – kas ilu või pikkus – valiks iga naine ilu. Valitsejanna pidi valima pikkuse.         “Krahv,” küsis ta järsku üle õla, jõudmata nurgani astuda, “kolme aasta jooksul, mis te olete viibinud minu õukonnas, on teil olnud hääleõigus kõige tähtsamate riigiküsimuste arutamisel. Te ilmutasite seejuures väljapaistvaid võimeid, mille eest, mulle näib, olete saanud peaaegu kõik autasud ja aumärgid, mis meil üldse olemas on, kuid ütelge, krahv . . . Võibolla te olete millegi üle solvunud ega söanda oma pehme iseloomu tõttu . . .” “Oo, teie kõrgus, kuidas te võite niimoodi mõelda! Teie headus ja heldus on minu tagasihoidlike teenetega võrreldes piiritu. Veelgi enam, puhtast südamest öeldes olen ma ikka mõelnud, et ma pole väärt kõiki neid mulle osakssaanud erakorralisi hellitusi ning ma hakkasin mõtlema, kas poleks õigem paluda mind saata tegevväkke, et seal, lahinguväljal, kas või osaliseltki õigustada kõiki neid aunimetusi ja autasusid . . .” “Kui te kavatsete lõunasse minna, et lahingutest osa võtta ja sellega kinnitada oma ustavust minule, siis mispärast olete te praegu minu ees põlvili koos selle rohelise lollikesega?” “Sellepärast, et me armastame teineteist, teie kõrgus.” Ta kordab meelega plika sõnu, mõtles valitsejanna. Tahab oma mehise häälega vähendada tüdruku suust kõlanud sõnade totrust. Küllap on hirm selle ees, et ma võin nad Siberisse saata, teinud nad kalgiks, mistõttu nad ilmutavad sellist kindlameelsust, milleks nad eile poleks iial suutlikud olnud. Peab neid esmalt rahustama, muidu ei saa ma seda asja lõpule viia. “Armas vürstinna,” lausus valitsejanna võimalikult lahkelt, “kas te peate õigeks, et tänulikkus on suur tunne, mis teeb inimese kõigist teistest elusolenditest ülemaks, või arvate, et see on vaid tühipaljas sõnakõlks?” “Oo, teie kõrgus, see on suur, püha, igavene sõna . . .” “Sellisel juhul – miks te siis . . .” “Sellepärast, et me armastame teineteist, teie kõrgus.” Mööda kabinetti sammudes mõtles Katariina, et need tilgad, mis Rodgers talle eile välja kirjutas, vaevalt küll kasulikud on. Võib-olla on nad isegi vastunäidustatud. Neist tekkis kogu kehas imelik luuvalu, jalad on muutunud raskeks – on selline tunne, et kohe algavad valuhood. Armas jumal, saaks kuidagi selle tobeda loo ära lõpetada, ja siis kohe voodisse.

“Aleksandr Matvejevitš,” lausus ta piiritu kurbusega, “kas te teate ka, et valitsejad on kõige üksikumad inimesed maailmas?” “Oo, teie kõrgus, kellele siis veel, kui mitte mulle . . .” “Jah,” lausus Katariina hoopis energilisemalt ja kindlamalt, kui oli rääkinud seni, ja pärast seda lühikest sõna lisandus ta häälde iga sammuga üha rohkem tsaarilikku võimukust. “Aga on sulle ka see teada, Saša, kui raske on olnud see aasta, mil ma pidin pidama korraga kahte sõda, kusjuures kogu aeg ähvardasid siserahutused, kui majandus oli täielikult laostunud ja olukord selline, et ma pidin juba peaaegu ise hakkama nekruteid värbama, suurtükke valama ning hankima sööta loomadele ja toitu sõjaväele?” “Mulle on kõik teada, teie kõrgus.” “Aga kui sulle see kõik teada on, siis, luba küsida – mispärast vedeled sa sel raskel ajal siin minu jalge ees, selle asemel et seista minu kõrval ja mind aidata?” “Sellepärast, et me armastame teineteist, teie kõrgus.” Pikk Veneetsia peeglite rida tuhmus hetkeks ja valitsejannale näis, et tal hakkab paha. Tänu jumalae, läks üle. Kõige enam elus vihkas ta lihtsate asjade tõde ja ausate inimeste kindlameelsust. Ta oli veendunud, et kõik inimesed mõtlevad üht ja räägivad teist. Talle näis see isegi andekusena, mis on kõrgemalt poolt antud, ta oli vaimustuses neist, kes seda annet täiuslikult valdasid, ja kui siis keegi tema juuresolekul rääkis kindlal häälel sellest, millest tõepoolest mõtles, sattus ta ummikusse, sest ta osutus järsku mängust väljas olevaks. Et rääkida seda, mida ta mõtleb, pidanuks Katariina uuesti ilma sündima. Põlved aga annavad siiski endast märku. Ta vaatas ringi, kuhu istuda. Siinsamas kõrval oli ta armastatuim helesinine sohva, millel ta tavatses istuda, jalad enda alla tõmmatud ja salliga kaetud; silmad vidukil, koostas ta siis oma tulevaste komöödiate repliike. Silmapilgu vältel käis tal peast läbi mõte, et mis oleks, kui ajada nad välja, istuda sohvale ja katta jalad salliga . . . Aga kroonil on oma seadused. Istunud diivani servale, ajas ta selja sirgu nagu noores eas ning jäi mõttesse. Muidugi, kuuekümneselt on raske hoida selga niisama sirgena kui kuueteistkümneselt, kuid tema rivaal piilus teda oma viltuste silmadega, ja Katariina pidi teda maha suruma mitte ainult võimuga, vaid ka oma rühiga. “Armas vürstitar . . . Teile peaks olema vist teada, et mul tuleb kogu aeg sõdida. Me peame sõjakangelastegudeks andma oma paremaid poegi, sest nagu väga targalt ütles Peeter Suur – kangelasteod viisid meid inimeste hulka, ja praegu peetakse suureks auks istuda meiega, keda varem Euroopas tundagi ei tahetud, ühe laua taga.” “Tean seda, teie kõrgus.” “Kahjuks on sõdadel ka oma pahupool:

https://arhiiv.err.ee/vaata/silmaring-silmaring-ulevaade-vene-tsaaride-ajaloost-katariina-ii/similar-161598
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?168721
https://www.koluvere.com/docs/koluvere-loss/ 

 

file:///C:/Users/sotsiaalpedagoog/Downloads/noukogude_kool_1949_09.pdf 

Advertisements