Katariina II

Katkendid Ion Druță ajaloolisest romaanist “Valge kirik”.

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?50215 
https://en.wikipedia.org/wiki/Ion_Dru%C8%9B%C4%83

/. . . / Katariina Teine oli väga nördinud, kui kuulis Moldaavia hospodari tapmisest. Ainsaks vääriliseks reageeringuks sellele kuriteole võis olla vaid sõda, mida oleks otsekohe alustatud. Kuid olles mitmesuguste asjaolude tõttu käsist ja jalust seotud, ei saanud Venemaa sõjategevust alustada. Moskvas valitses palavikuline õhkkond. Bolotnaja väljakul polnud vihm veel jõudnud hukatud Jemeljan Pugatšovi vere jälgi ära pesta. Maa toibus suure vaevaga hirmsast vapustusest, mille nimeks oli Pugatšovi talurahvasõda. Samal ajal aga kandis tuul piir tagant uute rahutuste sädemeid. Prantsuse parlament, vaimulikkond ja kõrgaadel rebisid omavahel otsustusvõimetut Louis XVI-ndat. Inglismaa meretagused kolooniad andsid hoope Briti kroonile ja kuulutasid välja mingisuguse deklaratsiooni, Atlandi ookeani tagant aga pistis oma nina välja uus riik. Rootsi laevad ei lasknud silmist Vene laevastikku Põhjamerel. Näis, et kogu maailma on vallanud meeletus, ja ratsaniku esmaseks mureks on sadulasse jääda. Valitsejanna soosik ja parem käsi, Novorossia kindralkuberner Potjomkin rassis palehigis. Täie hooga käis türklastelt äravõetud maade asustamine. Alustada sellistes tingimustes uut sõda näis täiesti võimatuna.

Ja siiski oli sõda türklastega möödapääsmatu, ning ühel nõupidamisel, millest võtsid osa kubernerid ja asevalitsejad, andis Katariina korralduse, et kuu aja jooksul oleksid talle toodud kõige täielikumad andmed selle kohta, kui palju mehi võib vajaduse korral püssi alla panna. “Teie kõrgus, millisest vanusest alates suvatsete käskida loendust läbi viia?” “Ma arvan, et kümne-kaheteistkümneaastastest alates.” “Kas siis tõesti suudab kümneaastane nooruk tõsta relva ja koos sellega hüpata hobuse selga?!” “Täna veel ei suuda, kuid saabub päev, mil riigi saatuse otsustavad just need kümne-kaheteistkümneaastased.” Sama päeva õhtul lausus sõjaminister ja tulevaste tsaaride kasvataja feldmarssal Saltõkov kaardilaua taga istudes mõtlikult: “Tulevastest aegadest arutledes, teie kõrgus, tahaksin ma hoiatada teid liiga ennatlikke otsusi tegemast.””Ja nimelt?” “Mulle tundub, et me peaksime hoiduma kokkupõrgetest Balkanil, kuni me pole kindlad liidus Euroopa riikidega.” “Oo, ei! Siis tuleks meil liiga kaua oodata. Euroopa on liitlastest vaesem kui ei kunagi varem.” “Mispärast siis?” “Inglismaa on liiga palju kaotanud, selleks, et tema peale võiks loota; Prantsusmaa pööraseks läinud ratas oma murdunud teljel põrutab ei tea kuhu. Preisimaa rehkendab lõpmatuseni võimalikke võite ja võimalikke kaotusi. Jääb üle ainult Viin.” “Olgu siis kas või Viin!” “Esialgu lubab ta neutraliteeti, kuid mulle tundub, et kui Josephiga sõprust pidada, võiksime arvestada ka tema liiduga.” “See on kõige minimaalsem, mida meile vaja läheb, et alustada suhete klaarimist türklastega. Kõige minimaalsem!” kordas veel kord feldmarssal majaperenaisega hüvasti jättes.

Samal ajal aga surus aeg peale. Keisrinna protestinooti, mille ta saatis Moldaavia hospodari tapmise puhul, suhtuti Konstantinoopolis kui Venemaa nõrkuseavaldusse. Kogunud värske sajatuhandelise armee ja varustanud oma kohmaka laevastiku uute kergete laevadega, nõudis sultan ultimatiivses vormis Peterburilt, et see tunnustaks Gruusia vasallsõltuvust türklastest. Katariina lükkas selle jultunud nõudmise tagasi. Vastuseks ultimaatumi tagasilükkamisele ründas Türgi laevastik Vene eskaadrit Mustal merel, sundides seda varju otsima Kinburni sadamas.

Mon Dieu!” hüüatas Katariina raevunult, kui ta seda teadet kuulis. “Neile türklastele pole tõepoolest mitte miski püha!” Sellistel asjaoludel algas 1787. aasta augustis teine Vene – Türgi sõda. / . . . /

1790. aasta veebruaris tähistas Peterburi pidulikult Otšakovi vallutamist. Selle lahingu kangelast vürst Potjomkinit, kes oli hoidnud türklaste garnisoni ligi poolteist aastat raudses rõngas, võeti vastu feldmarssali vääriliselt. kaks mereväepataljoni ja kürassiiride polk, mis kandis tema nime, läksid kaugelelinnast välja, et vürstlikku hiilgust vastu võtta. Helisesid katedraalide ja kirikute kellad, kärgatasid aupaugud Neeva suudmes seisvate laevade suurtükkidest ning kogu Nevski prospekt kuni Talvepaleeni välja oli pidurüüs.

Valitsejanna oli õnnelik. Ta oskas asju nii seada, et inimesed surid, tema nimi huultel, aga kui järg jõudis austusavaldusteni, oskas ta seda korraldada nii, nagu mitte ükski teine monarh. Praegu seisis ta akna all, silmitsedes tohutut rahvahulka, mis täitis Paleeväljakut, ja küsis oma kammerteenrilt Zahhar Zotovilt, kelle teeneid ta vahel kasutas, et teada saada, mida mõtlevad ta truualamlikud alamad: “Kuidas on, Zahhar, kas rahvas väga armastab vürsti?” “Ei, teie kõrgus,” vastas Zahhar rahulikult. “Keegi ei armasta teda.” “Kuidas nii?” oli valitsejanna imestunud. “Sa tule parem akna juurde ja vaata, mis väljakul sünnib!!!” “See on tühiasi, teie kõrgus. See kõik on igavusest, soovist osa saada millestki pidulikust. Tegelikult armastavad teda ainult teie ja jumal.” “Mis siis ikka,” lausus Katariina pärast mõningast mõtlemist. “Jumal ja mina – seda polegi nii vähe.”

Õhtul korraldati Talvepalees ball vene relvade võidu auks. Lääneriikide saadikute silmad vilasid. Katariina ja tema õukond hiilgas enneolematult, tõele au andes oli see tõepoolest üks Euroopa peenemaid. Valitsejanna kulutas oma õukonna ülalpidamiseks umbes sama palju kui Vene – Türgi sõdade peale. Olles suurepäraselt kursis riigi siseolukorraga, ei olnud keisrinnal midagi selle vastu, et teistele riikidele prügi silma ajada, seejuures, mida komplitseeritum impeeriumi olukord oli, seda rohkem prügi käiku läks. Õukond aga oli selles asjas tema abiline. Seepärast ehitas Katariina kogu oma elu jooksul õukonna jaoks losse, jagas autasusid, tegi kalleid kingitusi, lõbustas.

Keisrinna õukond, mis oli tema kätega loodud ja tema vaimus kasvatatud, oli muidugi temale truu. Õukond mõistis suurepäraselt, kelle jaoks ta loodud on. Asjata ei kirjutanud Suvorov, Katariina ajastu üks väljapaistvamaid väepealikuid, et ta sai haavata kuus korda sõjas ja kakskümmend korda õukonnas. Kõlvatus lausa õgis seda hiilgavat õukonda, ja Katariina, igati teda soosides, muidugi aimas, mis viljad ta aias kasvavad.

Muide, suurte pidustuste ajal, pealegi veel lääneriikide saadikute juuresolekul, käitus õukond laitmatult ja keisrinna oli tõesti õnnelik. Noil külmadel veebruaripäevadel pühitses ta kahekordset võitu: türklaste üle ja oma õukonna üle, õigemini öeldes – Potjomkini kadetate vastaste üle. Peaaegu kolm aastat, sellest aastast alates, kui Katariina oli määranud vürstliku hiilguse sajatuhandelise armee etteotsa, oli õukonnas valitsenud rahulolematus ja olid käinud lakkamatud vaidlused selle üle, kuidas sõda pidada. Isegi sõjaminister feldmarssal Saltõkov ja kogu tema Sõjakolleegium arvasid, et Venemaa esimene sõjamees on Rumjantsev-Zadunaiski. Temale oleks pidanud üle andma kõik väed ja temale pidanuks kuuluma täielik tegevusvabadus.

Katariina ei saanud nende argumentidega nõustuda, sest et ta armastas Potjomkinit. Ta võlgnes tollele tubli poole oma kuulsusest, ta arvas Potjomkini peamiste sõjakangelaste hulka ega tahtnud kuulda võtta mitte mingisuguseid vastuväiteid. Kui peas on kroon, pole raske olla ainuõige, sest ikkagi saabub päev, kus kõik faktid nii või teisiti pöörduvad sinu kasuks. Nüüd keisrinna võidutseski. Ta oli valmis andestama feldmarssal Saltõkovile ja tema lähikonnale nende eksiarvamused, rahulolematuse ja väikesed torked enda aadressil. Ainus mis tema tuju rikkus, oli Potjomkin ise. Juba mitmendat päeva käis too ringi kuidagi rahutult, nukrana, mõtteisse vajununa, pidustuste kulminatsiooni ajal õukonna teatris aga, kus etendati valitsejanna kirjutatud “Hädakangelast”, läks vürstlik hiilgus nii tujust ära, et istus pool õhtut, pea norus. “Mon cher,” küsis kõrval istuv keisrinna vaikselt, “mis teiega lahti on?” “Veri . . . ” sosistas Potjomkin raskelt ohates. “Mis veri?” “Liiga palju verd sai valatud Otšakovi vallutamisel . . . ” 2Hämmastav inimene,” mõtles Katariina. “Vallutab kindlusi, lööb puruks mitmed vaenlase armeed, aga tavalist inimese verd ei suuda rahulikult näha . . . “

Viiendal või kuuendal päeval pärast Potjomkini saabumist oli otsustatud pidada Nikolai Morskoi katedraalis pidulik jumalateenistus nende sõjameeste auks, kes langesid Otšakovi vallutamisel. Keisrinna ise soovis kohal olla, aga see tähendas, et kohal pidi olema ka kogu õukond. Jumalateenistust pidas metropoliit Serebrjannikov. Potjomkini armee peavaimulik – uus ametikoht, mille vürst valitsejannalt oli välja kaubelnud. Katedraal oli külm ja sünge. Tol talvel olid kõik Peterburis end ära külmetanud, köha segas ühtelugu jumalateenistuse ilu ja suursugusust. Katariina, kes samuti oli end külmetanud, piilus silmanurgast vürstliku hiilguse vastaste leeri poole, vaatas niisama, et rahuldust saada. Näe, seal nurgas seisab, tehes näo, nagu palvetaks, too igavene iriseja Saltõkov. Pole midagi, las palvetab. on, mille eest palvetada. Tema kõrval on seesama, kuidas teda nüüd . . . No mis see siis olgu!!! Saltõkovi lähedal, paremalt äärmise samba samba kõrval märkas valitsejanna äkki ilusat noort rittmeistrit, kes tõmbas endale tähelepanu selle poolest, et olles suurepärast keskmist kasvu, oli ta veel ka neiulikult sihvakas. Õrn nahk oli kuidagi neitsilikult läbipaistev, juuksed aga olid karmid ja ronkmustad, nii et hallist marmorist samba taustal näis ta hetkeks kui Firenze ikoon, mis kujutab kaitseinglit. “Ah!” hüüatas prantsuse romaanide kirglik austajanna omaette, sest et nõrkus magusate patustamiste järele ei andnud talle isegi nüüd, kuuekümneselt, rahu. Kes teab, võib olla just sellisest inglikesest oligi ta unistanud oma pikkadel lohututel valitsejanna üksindusöödel, aga mis seal enam . . .

Tundes endal kellegi uurivat pilku, laskis ta selle võrgutava kuju kohe oma vaateväljast. Mõni aeg kuulas ta leinatalitust, seejäerl rändas ta pilk jälle kena noormehe poole. Huvitav, mõtles ta, kes küll riputas mu silme ette selle magusa keelatud vilja ja mis võiks olla tema hind? See, et nägus rittmeister seisis Saltõkovi kõrval, justkui viitas sellele, et ta on feldmarssali eeskoste all, kuid kas on võimalik, et see eeskujulik perekonnapea, tema lapselaste kasvataja, inimene, kelle kombed mitte kunagi, mitte kuskil, mitte kellegi poolt . . . Ja siiski . . . Kunsti seisukohast lähtudes oli midagi rabavat selles, kui oivaliselt elus nahk harmoneerus külma marmoriga. See oli nii ilus, et valitsejanna, riskeerides sattuda omaenda nõrkuse küüsi, pöördus ikka ja jälle selle ingelliku rittmeistri poole. Midagi pole öelda, ilus! Ta võiks tekitada furoori igas Euroopa pelinnas, igas õukonnas, kuid ometi – see noormees polnud tema maitse, kaugeltki mitte tema maitse . . . Et see asi huvitas teda rohkem, kui seda võiks endale lubada keisrinna, siis sellest kõigest vabanemiseks küsis Katariina veel samal õhtul oma sõbrannalt Narõškinalt: kas jumalateenistusele polnud kutsutud protokolliväliselt mõnda võõrast isikut? Narõškina, kelle käes olid peaaegu kõik õukonna armuintriigide niidid, vastas põiklevalt, et tema arvates polnud mitte ühtegi kõrvalist isikut, aga kui see on tähtis, siis ta võib seda kohe teada saada õuemarssalilt vürst Barjatinskilt, kes vastutab protokolli eest. “Pole mingit vajadust, mu kallis!” Seda enam oli tollel noorel iludusel jultumust ilmuda tollsamal ööl valitsejannale unes. Ta seisis katedraali marmorsamba kõrval kõrgel kindlusemüüril. Igast küljest ründasid teda türklased, aga tema oli üksinda, ja valitsejannal oli temast nii kahju, ta oleks nii väga tahtnud teda kaitsta! Järgmisel päeval pärast pikka nõupidamist Potjomkiniga riigi välisasjade üle istus ta kirjutama uut komöödiat, kuid asi ei tahtnud kuidagi edeneda, sest valitsejanna mõtles jälle noormehele. Teda huvitasid kaks asja: kelle idee see oli, ja mis seisis selle taga. Oma pika valitsemisaja jooksul oli ta jõudnud kogeda, et juhuslikult satuvad valitseja silma alla ainult kanad ja pilved, kõik muu aga on hästi organiseeritud juhused.

Tema hoolitseb õukonna eest, õukond aga hoolitseb tema eest. Oma veerand sajandi pikkuse valitsemisaja jooksul oli ta juba harjunud sellega, et kui tema järjekordne kiindumus oli hakanud teda ära tüütama, ilmus kohe silmapiirile uus inimene, kes oli võimeline köitma valitsejanna tähelepanu. Kuid Katariina oli omamoodi kombekas, ja ta poleks kunagi õukonnale andestanud, kui see oleks niisama, ajaviite mõttes, püüdnud äratada tema tähelepanu. Selle ilusa rittmeistri ilmumine tema vaatevälja võis tähendada veel ühe peatüki lõppemist tema elus, aga uue alustamiseks polnud tal enam jõudu. Kuuekünmeaastaselt ei igatse keegi enam muudatusi. Tema armastas oma tasast ja hella Saša Mamonovi või Mamonit, nagu teda õukonnas hüüti ja milliseid intriige see ka poleks tema või vürstliku hiilguse vastu pununud, ta ei pööranud neile mingit tähelepanu. Aga see noormees marmorsamba kõrval – ei, kuidas soovite, aga see polnud lihtsalt niisama. Siin oli mingi saladus, mingi saatuse vihje.

Samal ajal nõudis suvekampaania alustamine vürstliku hiilguse tagasipöördumist tegevväkke. Saatnud ta mai alguses ära, kolis valitsejanna juba mõne päeva pärast Tsarskoje Selosse. Kuigi ilmad olid veel jahedad, teadis ta, et looduse keskel on tal kergem üle saada nukrusest, mis teda alati haaras pärast vürsti ärasõitu. Pealegi, olgugi et ta oli keisrinna ja kogu Venemaa isevalitseja, teadis ta suurepäraselt ülekolimisega seotud pisiaskelduste hinda. Esialgu näib sulle, et sa oled lausa uppunud nendesse ning ei suuda sealt enam kunagi välja ujuda, kuid siis saabub päev, mil nad su vabaks annavad ning oma imestuseks sa märkad, et koos nende pisiaskeldustega oled ka ise rahunenud ja paljugi sellest, mis tundus olevat lahendamatu, võib päris lihtsalt joonde ajada.     Mai keskpaiku läks järsku saajaks. Ühe nädala jooksul puhkesid pungad, muruplatsid lossipargis hakkasid haljendama, ning ükskord keskpäeval koos oma lemmikbulonniga alleedel jalutades sattus valitsejanna taas ilusa rittmeistriga sil silma vastu. Seekord ei paistnud küll sedamoodi, nagu oleks kohtumine kellegi poolt organiseeritud. Rittmeister tõttas kuhugi oma teenistusasjus ning pidi kiiruga valitsejanna peaaegu jalust maha jookma. Noormees andis ähmiga au ja läks siis näost nii punaseks, et näis iga hetk rabanduse saavat. “Andke andeks, teie kõr . . . ” “Pole viga, tühiasi,” lausus valitsejanna, jätkates rahulikult oma teed, ent ta oli jõudnud siiski imetleda noormehe ripsmeid. No milleks küll talle , riviohvitserile, nii pikad ripsmed! On see siis mehelik, kas siis ripsmed kaunistavad tõelist sõjameest?! Muidugi, mõnes teises õukonnas oleks sellistel ripsmetel kahtlematult edu, kuid tema maitse see pole, oh ei . . .

Jalautuskäigult tagasi tulles pööras valitsejanna Narõškina poole sisse; Narõškina oli alles äsja Tsarskoje Selosse kolinud. Valitsejanna tahtis korraks vaadata, kuidas vana sõbranna on ennast sisse seadnud. Anna Nikititšna, kes oli külaskäigu üle ülimalt röömus, kostitas Katariinat teega, ning tundes kohe vana intrigandi ninaga, mida temalt soovitakse, alustas kaugelt: “Oh, mis küll ümberringi sünnib, teie kõrgus, mis küll sünnib! Esialgu ei uskunud ma oma kõrvu! Seejuures oleks vähe öelda, et ta on nooruke, roheline – ta on ju alles päris laps! Me isegi tõtt-öelda imestasime omakeskis, kui teie oma headusest tegite temast nii noorelt õuepreili. Kes võis siis arvata, et see hirvesilmadega liblikas . . .” “Kellest te, mu kullake, nüüd siristate?” “Vürstinna Štšerbatovast.” “On siis temast märgata midagi laiduväärset?” küsis valitsejanna rahulikult, kuid tema puuderdatud ninasõõrmed hakkasid juba sõjakalt õhku tõmbama. Pikad keerdkäigud, mis Narõškina oli ette valmistanud, lendasid hetkega tuulde, ja Anna Nikititšna tõmbas end pisut küüru, nagu kavatseks ta astuda väga õhukesele ja rabedale jääle, ning ütles võimalikult magusalt: “Tõsi küll, ma ise pole näinud, aga räägitakse, et nad koos teie hoolealusega pargi kaugematel alleedel hommikust õhtuni . . . Räägitakse,” lisas Narõškina päris vaikselt, “et tüdruk olla tema pärast täitsa arust ära!” Katariina puhkes järsku naerma, kusjuures ta naeris nii nakatavalt ja valjusti, nagu seda võivad endale lubada ainult valitsejad oma pealinnades ja karjused kaugel mägedes. “Noh,” lausus Katariina, “lõbustasid mind toredasti, tõesõna, lõbustasid . . .” “Aga, teie kõrgus,” jätkas Narõškina endisel toonil, “räägitakse, et ka hoolealune ise pole ükskõikne . . . ” “Mille suhtes ükskõikne,” küsis valitsejanna rangelt. “Noh, ma ei tea, igal juhul räägitakse . . . ” “Selleks, et mitte olla ükskõikne,” lausus valitsejanna rahustavalt, “peab kõigepealt olema objekt, kelle vastu võiks oma mitteükskõiksust välja näidata.” Joonud tee lõpuni ning ähvardanud anda perenaist õukondliku keelepeksu levitamise eest Šeškovski kätte, jättis valitsejanna hüvasti ja lahkus. Kuigi ta väljus heas tujus ning minna polnud kaugele, jõudis ta oma ruumidesse väsinult ja mõtlikuna. Saša Mamonovi, omal ajal täiesti tundmatu majori, oli Potjomkin ise tegevväest välja koukinud. Ta oli valinud noormehe peamiselt tolle kena välimuse ja laheda iseloomu pärast. Valitsejanna armus temasse, ning peaaegu et järgmisel päeval pärast esimest lähenemist tegi temast kindrali. Kuid mees hakkas üsna kiiresti tema vastu jahenema. Mingisugused kahtlused olid tal endalgi, ajuti tundus talle, et ta jagab seda head hinge kellegagi, kuid ei, ja tuhat korda ei! Kui kõiges tuhnima hakata, kui kõike uskuda, siis tuleb kord päev, mil enam elada ei tahaks. Lõppude lõpuks – mees on mees. Loodus ise on talle suurema tegevusvabaduse andnud kui naisterahvale. Järgmisel päeval pärast valitsejanna poolt lubatud erakorralist puhkust Tsarskoje Selo tühjenes. Meeshingedest olid jäänud ainult staabi valveohvitserid, kammerteenrid, kiirkullerid ja vahiroodu soldatid. Õuedaamid olid ärevuses, silmad aina vilasid, sõnu lausuti huupi. See tegi valitsejannale koledal kombel nalja, kuid pärast lõunat jooksis ta juurde jälle toosama Narõškina, teatades, et osa mehi ei kasuta puhkuseluba. Valitsejanna hoolealune eelistanud kohale jääda, ta jalutavat kaugematel alleedel tolle hirvesilmadega liblikaga . . . “Nõndaks,” lausus valitsejanna muutunud näoilmel, ja läks vaikides oma apartementidesse.

Mõni päev hiljem osutas keisrinna tervise järele valvav arst Rodgers tähelepanu asjaolule, et valuhood, millede all keisrinna kannatas, võivad korduda ning selle vältimiseks soovitas ta igapäevaseid liikumisharjutusi. Ühel pikemal ennelõunasel jalutuskäigul pargis, kui ta kaaslaseks oli vana sõbranna  Narõškina, kohtas valitsejanna jälle toda nägusat rittmeistrit. Sel korral noormees enam pead ei kaotanud ega tõtanud eemale. Kelleltki julgust saanuna tegi ta uskumatuid pingutusi, et näida külmaverelisena, lõppude lõpuks aga läks siiski ähmi täis, andis au ja langes samas ühele põlvele. “Andke mulle andeks mu saamatus, teie kõrgus . . . ” “Pole viga, tühiasi . . . ” Vaevalt olid nad eemaldunud, kui Narõškina hakkas jälle siristama: “Oh, teie kõrgus, kuidas ta küll teid armastab, kui te teaksite vaid, kuidas ta teid armastab! Ta lausa jumaldab teid!” “Ütelge mulle siis lõpuks, kes on see rittmeister?” “Platon Zubov, teie kõrgus. Palee vahiroodu komandör. Kas pole lausa ingel!” “Ei tea . . . Kuidagi kummaline on see rittmeister . . . ” “Mis temas siis kummalist on, teie kõrgus?” “See plikalik saledus, need ripsmed . . . Tõepoolest, mitte mees, vaid nagu mingi keerub . . . ” “Oo, ärge kiirustage, teie kõrgus. Mõnikord kooruvad taolistest keerubikestest sellised põrgulised, sellised põrgulised, et hoidku jumal . . .” “Oh sind, vana patust,” noomis teda valitsejanna. “Vaat kui võtan kätte ja toon kõik teietaolised oma uues komöödias publiku ette . . .” “Oo ei, teie kõrgus! Kõike muud, mida soovite, ainult mitte seda!”

Nõustunud sellega, et ei hakka keelepeksjaid avalikult välja naerma, pöördus valitsejanna oma töökabinetti tagasi ning andis korralduse kutsuda enda juurde kindral Dmitrijev-Mamonov ja õuepreili Štšerbatova. Õukond jäi lausa keeletuks. Lähenes äike. Nad astusid sisse surmani ehmunutena, langesid tsarinna ette põlvili ja anusid ühel häälel: “Halastage, teie kõrgus!” Katariina võttis neid vastu seistes. Lastes neil põlvili olla, sammus ta ise kabineti kaugemasse nurka, võttis ümmarguselt marmorlaualt tubakatoosi, millel oli Peeter Suure portree. Nuusutas tubakat ja heitis vilksamisi pilgu talle koduseks saanud Peetri kujule. Aevastas. Liikus aeglaselt ja mõtlikult kabineti ühest nurgast teise, ja koos temaga sammus kabineti seinu kaunistavates hiiglaslikes Veneetsia peeglites lõputu rida mõtlikke Vene keisrinnasid. “Kulla vürstinna,” alustas valitsejanna rahulikult ja heasoovlikult, “ligi aasta tagasi pöördus teie isa, tuntud ajaloolane ja kirjanik, meie poole alandliku palvega, leida tema armsale tütrele koht meie õukonnas, et ta meie silma all saaks väärilise kasvatuse. Ütelge, mu sõber, oli selles palves ainult sellisel juhul loomulik vanemate hoolitsus oma võsukese eest või langes see mingil määral kokku ka teie isiklike soovidega?” Vaene vürstinna, juba see fakt, et valitsejanna tema poole pöördus, pani teda niivõrd hirmust värisema, et ta näis iga silmapilk minestusse langevat. Olles põlvili, vaatas ta abitult ringi, sest suurest erutusest ei suutnud ta kuidagi tabada temale esitatud küsimuse mõtet. Aleksandr Dmitrijev-Mamonovil kulus tükk aega, et rahustada oma sõbrannat ning aidata tal mõista, mida temalt küsiti. “Oo, ei, teie kõrgus!” vastas vürstinna lõpuks. “Mul endal oli see soov enne kui vanematel, ja ma ei leia siiani sõnu, et väljendada seda õnnetunnet, mis mind haaras, kui ma esimest korda . . .” “Kui see õnn oli tõepoolest nii suur, nagu te siin räägite, siis millega seletada, et kuigi te pole veel aastatki minu õukonnas teeninud, olete minu ees põlvili?” “See on sellepärast, et me armastame teineteist, teie kõrgus.” Katariina mõtles, et selle tütarlapse mustad, pisut viltused silmad meenutavad tõesti millegipoolest hirve silmi. Ta jalutas veel kord üle saali. Koos temaga peeglites astuvate keisrinnade rodu jälgides meenus talle, et Parantsuse saadik veenis teda neil päevil muutma oma soengut, Kõrge juuksekahl, kinnitas saadik, muutvat näo raskeks, rõhutades tema iseloomu mehelikke jooni, samal ajal kui allalangenud juuksed lisaksid naiselikkust. Tõsi mis tõsi, Séguieril on õigus, aga ta ei arvesta seejuures, et soengut muutes kaotab valitsejanna kasvus. Kahest alternatiivist – kas ilu või pikkus – valiks iga naine ilu. Valitsejanna pidi valima pikkuse.         “Krahv,” küsis ta järsku üle õla, jõudmata nurgani astuda, “kolme aasta jooksul, mis te olete viibinud minu õukonnas, on teil olnud hääleõigus kõige tähtsamate riigiküsimuste arutamisel. Te ilmutasite seejuures väljapaistvaid võimeid, mille eest, mulle näib, olete saanud peaaegu kõik autasud ja aumärgid, mis meil üldse olemas on, kuid ütelge, krahv . . . Võibolla te olete millegi üle solvunud ega söanda oma pehme iseloomu tõttu . . .” “Oo, teie kõrgus, kuidas te võite niimoodi mõelda! Teie headus ja heldus on minu tagasihoidlike teenetega võrreldes piiritu. Veelgi enam, puhtast südamest öeldes olen ma ikka mõelnud, et ma pole väärt kõiki neid mulle osakssaanud erakorralisi hellitusi ning ma hakkasin mõtlema, kas poleks õigem paluda mind saata tegevväkke, et seal, lahinguväljal, kas või osaliseltki õigustada kõiki neid aunimetusi ja autasusid . . .” “Kui te kavatsete lõunasse minna, et lahingutest osa võtta ja sellega kinnitada oma ustavust minule, siis mispärast olete te praegu minu ees põlvili koos selle rohelise lollikesega?” “Sellepärast, et me armastame teineteist, teie kõrgus.” Ta kordab meelega plika sõnu, mõtles valitsejanna. Tahab oma mehise häälega vähendada tüdruku suust kõlanud sõnade totrust. Küllap on hirm selle ees, et ma võin nad Siberisse saata, teinud nad kalgiks, mistõttu nad ilmutavad sellist kindlameelsust, milleks nad eile poleks iial suutlikud olnud. Peab neid esmalt rahustama, muidu ei saa ma seda asja lõpule viia. “Armas vürstinna,” lausus valitsejanna võimalikult lahkelt, “kas te peate õigeks, et tänulikkus on suur tunne, mis teeb inimese kõigist teistest elusolenditest ülemaks, või arvate, et see on vaid tühipaljas sõnakõlks?” “Oo, teie kõrgus, see on suur, püha, igavene sõna . . .” “Sellisel juhul – miks te siis . . .” “Sellepärast, et me armastame teineteist, teie kõrgus.” Mööda kabinetti sammudes mõtles Katariina, et need tilgad, mis Rodgers talle eile välja kirjutas, vaevalt küll kasulikud on. Võib-olla on nad isegi vastunäidustatud. Neist tekkis kogu kehas imelik luuvalu, jalad on muutunud raskeks – on selline tunne, et kohe algavad valuhood. Armas jumal, saaks kuidagi selle tobeda loo ära lõpetada, ja siis kohe voodisse.

“Aleksandr Matvejevitš,” lausus ta piiritu kurbusega, “kas te teate ka, et valitsejad on kõige üksikumad inimesed maailmas?” “Oo, teie kõrgus, kellele siis veel, kui mitte mulle . . .” “Jah,” lausus Katariina hoopis energilisemalt ja kindlamalt, kui oli rääkinud seni, ja pärast seda lühikest sõna lisandus ta häälde iga sammuga üha rohkem tsaarilikku võimukust. “Aga on sulle ka see teada, Saša, kui raske on olnud see aasta, mil ma pidin pidama korraga kahte sõda, kusjuures kogu aeg ähvardasid siserahutused, kui majandus oli täielikult laostunud ja olukord selline, et ma pidin juba peaaegu ise hakkama nekruteid värbama, suurtükke valama ning hankima sööta loomadele ja toitu sõjaväele?” “Mulle on kõik teada, teie kõrgus.” “Aga kui sulle see kõik teada on, siis, luba küsida – mispärast vedeled sa sel raskel ajal siin minu jalge ees, selle asemel et seista minu kõrval ja mind aidata?” “Sellepärast, et me armastame teineteist, teie kõrgus.” Pikk Veneetsia peeglite rida tuhmus hetkeks ja valitsejannale näis, et tal hakkab paha. Tänu jumalae, läks üle. Kõige enam elus vihkas ta lihtsate asjade tõde ja ausate inimeste kindlameelsust. Ta oli veendunud, et kõik inimesed mõtlevad üht ja räägivad teist. Talle näis see isegi andekusena, mis on kõrgemalt poolt antud, ta oli vaimustuses neist, kes seda annet täiuslikult valdasid, ja kui siis keegi tema juuresolekul rääkis kindlal häälel sellest, millest tõepoolest mõtles, sattus ta ummikusse, sest ta osutus järsku mängust väljas olevaks. Et rääkida seda, mida ta mõtleb, pidanuks Katariina uuesti ilma sündima. Põlved aga annavad siiski endast märku. Ta vaatas ringi, kuhu istuda. Siinsamas kõrval oli ta armastatuim helesinine sohva, millel ta tavatses istuda, jalad enda alla tõmmatud ja salliga kaetud; silmad vidukil, koostas ta siis oma tulevaste komöödiate repliike. Silmapilgu vältel käis tal peast läbi mõte, et mis oleks, kui ajada nad välja, istuda sohvale ja katta jalad salliga . . . Aga kroonil on oma seadused. Istunud diivani servale, ajas ta selja sirgu nagu noores eas ning jäi mõttesse. Muidugi, kuuekümneselt on raske hoida selga niisama sirgena kui kuueteistkümneselt, kuid tema rivaal piilus teda oma viltuste silmadega, ja Katariina pidi teda maha suruma mitte ainult võimuga, vaid ka oma rühiga. “Armas vürstitar . . . Teile peaks olema vist teada, et mul tuleb kogu aeg sõdida. Me peame sõjakangelastegudeks andma oma paremaid poegi, sest nagu väga targalt ütles Peeter Suur – kangelasteod viisid meid inimeste hulka, ja praegu peetakse suureks auks istuda meiega, keda varem Euroopas tundagi ei tahetud, ühe laua taga.” “Tean seda, teie kõrgus.” “Kahjuks on sõdadel ka oma pahupool:

https://arhiiv.err.ee/vaata/silmaring-silmaring-ulevaade-vene-tsaaride-ajaloost-katariina-ii/similar-161598
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?168721
https://www.koluvere.com/docs/koluvere-loss/ 

 

file:///C:/Users/sotsiaalpedagoog/Downloads/noukogude_kool_1949_09.pdf 

Advertisements

Pikk ja kõhn

Ta on ja jääb lahjaks heeringaks.

Erich Maria Remarque ajalooline romaan “Läänerindel muutusteta”

 

 

Ta oli pikka kasvu ja nii kõhn, et sarnanes pigem puuga, mille kohal pole juba tuhat aastat piiskagi vihma sadanud.

Ion Druță ajalooline romaan “Valge kirik”

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?32592

Head lasteraamatud 2015

Juba seitsmendat aastat kuulutas Lastekaitse Liit välja Hea lasteraamatu. Seekord said äramärkimist järgmised raamatud:

Martin Baltscheit „Jänese kuld”

Contra „Kõik on kõige targemad”

Drew Daywalt „Rasvakriitide mäss”

Jennifer L. Holm „Kuldkala number 14”

Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad”

Kairi Look „Piia Präänik kolib sisse”

Vikerraadios on pühapäeviti eetris kultuurisaade “Loetud ja kirjutatud”. Ühes saates oli külaliseks kirjanik Kairi Look, kus ta ise oma raamatust ka räägib. seda on võimalik kuulata siit.

Grigori Oster „Vallatu matemaatika”

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing”

Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist”

Chris Riddell „Ada Goot ja kummitushiir”

Anti Saar „Kojamees Urmas”

Kertu Sillaste „Ei ole nii!”

“Ei ole nii!” on lugu sellest, kuidas väike jänku ületab ükshaaval oma hirme ja muutub muudkui julgemaks ja julgemaks. Kui talvest saab suvi, on ta selgeks õppinud ühe suure elutarkuse: “Jänesed saavad alati hakkama!”

Edward van de Vendel „Koer nimega Sam”

http://www.lastekaitseliit.ee/lapse6igused/laste-ja-noorte-kaasamine/hea-lasteraamat/2015-a-head-lasteraamatud/

Friedebert Tuglas

2. märtsil 2016. aastal möödus 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist. Aastani 1923 oli tema nimi Friedebert Mihkelson Tuglas.

Juubeli puhul on Theatrum toonud lavale näidendi “Popi ja Huhuu”, mida on võimalik märtsis minna vaatama.

1901 ilmus jutustus “Siil”. See on lugu kahe väikse talulapse – Mardi ja Mareti – omamoodi sõprusest siiliga, kes neid mitmest suurest õnnetusest päästab. „Siil” kuulub lasteraamatute kullavaramusse.

1903 ilmus novell “Hunt”, mis kirjeldab humoristlikult küla elu.

Tema esimeseks suuremaks raamatuks oli 1906 aastal ilmunud novell ”Hingemaa”, mis räägib sellest, et inimene pole jänes, kes elab haavakoorest, ja et maakera on tõesti raske. Raamatut on võimalik lugeda SIIT.

1905. aasta detsembris Tuglas arreteeriti ja ta veetis kaks kuud Toompea vanglas ja seal sündis poeem ”Meri”, mis õhkus . Katkendit raamatust on võimalik kuulata Mikk Mikiveri esituses.

1906.-1917. aastani elas ta pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis.

Aastatel 1901–1907 kirjutatud tööd koondas Tuglas raamatuks ”Liivakell” (1913), mida on samuti võimali e-raamatuna lugeda SIIT. Võimalik on pdf formaadis lugeda ka 1908 ilmunud novellikogu “Kahekesi”.

1913 aastal ilmus ”Õhtu taevas”, mille novellid räägivad naistest ja armastusest.

“Felix Ormusson” on Friedebert  Tuglase 1915. aastal ilmunud impressionistlik romaan. Romaan on kaheosaline: esimese osa moodustab “Kiri Felix Ormussonile Pariisi” ja teise osa “Felix Ormussoni päevik”. Lüürilise looduskäsitlusega romaan haritlase suvituselust Lõuna-Eesti talumiljöö taustal. Teost võib määratleda nii suvitusromaaniks, pihtimusromaaniks kui päevikromaaniks. Teosest saab lugeda siit ja romaanist on valminud ka kuuldemäng.

1918 ilmus kogumik  “Saatus”, mis sisaldab novelle “Maailma lõpus”, “Inimsööjad”, “Vabadus ja surm”, “Popi ja Huhuu”, “Kuldne rõngas”. Novellist “Popi ja Huhuu” on valminud 2000 aastal Draamateatri etendus MAAILM AHVI ARU JA KOERA KOERUSTE MEELEVALLAS” telelavastus ja 2015. aastal valmis režissöör Riho Undi poolt animafilm „Isand”,

1920 ilmusid kogumikud ”Raskuse vaim” ja 1925  ”Hingede rändamine”.

1937 ilmus Tuglasel realistlik romaan “Väike Illimar”. Katkendit raamatust saab kuulata siit ja jõuluteemalist katkendit siit. Endla teater on Illimarist teinud ka lavastuse.

Külas “Väikese Illimari” autoril Friedebert Tuglasel. Friedebert Tuglas räägib oma sünnikodust, esimestest kirjanditest, noorusest, romaani tegelaskujudest, “Meri” kirjutamisest, loetakse ette katkend raamatust “Väike Illimar”.

Järjepidevalt on Tuglas viljelenud kirjanduslikke pisižanre, valik miniatuure ja luuletusi aastaist 1903–1966 on avaldatud kogus ”Muutlik vikerkaar” (1968). Luuletusi mida esitavad Piret Krumm, Märt Pius, Liis Lass jt.  on võimalik  kuulata siit.

Tuglas pani aluse eesti kunstipärasele reisikirjale, mida isiklike tähelepanekute kõrval väärtustab rohke ajalooline ja kultuurieluline ainestik (”Teekond Hispaania” 1918, ”Ühe Norra reisi kroonika” 1939 jt).

KESKÖÖPROGRAMM. Teekond Hispaaniasse. Tuglase jälil.  Räägitakse reisist Hispaaniasse, kus püüti järgida Friedebert Tuglase umbes 80 aastat tagasi käidud radu, juttu kultuurist, arhitektuurist, kunstist, ajaloost ja kliimast.

Tuglase meenutusi saab kuulata veel siit.

Vestlust Fr. Tuglasega 60. a sünnipäeva puhul saab kuulata siit.

Friedebert Tuglase teosed on jõudnud ka teatrilavale. 2011. aastal valmis lavastus “Felix Ormusson”. 2012. aastal mängiti Oma Lava etendust “FELIX ORMUSSON” NY Eesti Majas. Tema romaani „Felix Ormusson“ ja novellide „Pühajärv“, „Suveöö armastus“ jt põhjal on valminud 2013. aastal suvelavastus “Pühajärve armastus”.

ÕUDUSMOTIIVID FRIEDEBERT TUGLASE NOVELLIDES

http://www.elk.ee/?page_id=13243
http://www.kirjanikemuuseumid.ee/kirjanik/friedebert_tuglas 
http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=57&table=Person
http://tuglas.weebly.com/ilmunud-teosed.html
http://www.veebiraamatukogu.ee/en/item/49177/Felix-Ormusson/  
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com.ee/2015/03/friedebert-tuglas-vaike-illimar-1937.html 

 

 

 

Raamatusari „Aegumatud armastuslood”

Eesti Päevalehega ilmus uus raamatusari “Aegumatud armastuslood”. Kokku on pandud kaunis romaanikollektsioon, mis on nagu armastuse entsüklopeedia – õpetab armastust paremini tundma läbi 30 klassikalise romaani parimatelt välismaistelt ja eesti kirjanikelt.

1. Sarja avaraamat on Emily Brontë “Vihurimäe”, mis on 30. aastaselt surnud kirjaniku ainus romaan.

Romaan räägib armastusest, mis väljub neist piiridest, mis on enamikule inimestest mõistetav ja tavapärane. Teosest on valminud nii film kui ka teatrietendus.

http://raagimeraamatutest.blogspot.com.ee/2012/10/emily-bronte-vihurimae.html 
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/t-nnit-is-leiget-vett-kustutab-vihurim-e-kiret-rviku/ 
http://2011.poff.ee/est/filmid/programmid.p/panorama/vihurimae
https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95ed_Bront%C3%ABd

2. Rosamunde Pilcheri armastusromaan “Aprillilumi” räägib sellest, kuidas romaanikangelanna sõidab Šotimaale kohtuma oma vennaga, kuid teel sinna juhtub autoavarii.

Katkendit raamatust saab lugeda siit.

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/rosamunde-pilcher-pakub-hingerahu-romantikutele?id=51107211

3. Austraalia kirjanik Colleen McCullough on kirjutanud romaani “The Thorn Birds”, mis ilmus eesti keeles pealkirja all “Ogalinnud”.

Armastusromaani tegelasteks on Austraalia sisemaal Droghedas kasvanud Meggie Cleary ja katoliku vaimulik isa Ralph de Bricassart. Romaan kirjeldab Cleary perekonna kolme põlvkonna elu aastakümnete jooksul realistlikult ja haaravalt ning Meggie ja isa Ralphi lootusetu armastuslugu on tõeliselt mõjuv ja hingeminev.

Teosest on vändatud ka filme, mille katkendeid võib vaadata siit. 1980ndatel näitas Soome televisioon ka samanimelist telesarja.

Kirjanikult on eesti keeles ilmunud veel “Sündsusetu kirg”, “Usk kolmandasse aastatuhandesse” ja “Tim”. Viimasest on ka valminud 1979 aastal film.

http://w3.ee/openarticle.php?id=2385959&lang=est

4. “Õnnerõõmu klubi” on kirjutanud Amy Tan, kes on hiina päritolu USA kirjanik. Raamat räägib nelja ema ja nelja tütre loo.

Kirjaniku teoste läbivaks teemaks ongi emade ja tütarde suhted, tema sulest on eesti keelde tõlgitud veel “Köögijumala naine”.

http://naistekas.delfi.ee/kirevmaailm/uudised/onneroomu-klubi-ma-ei-vaadanud-teda-kartes-et-mu-pea-lohkeb-ja-aju-voolab-korvadest-valja?id=74318431
http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-kuri-oige-holmast?id=67619560

5. Aegumatute armastusromaanide hulka on mahtunud ka “Valikuvõimalus”, mis pärineb Aimée Beekman´i sulest.

http://ilukirjandus.ee/autor/aimee-beekman/

Romaan mõjutas tervet põlvkonda naisi, esitades väljakutse senisele abielumudelile. Kogu teos on avaldatud 1978 aasta “Loomingus” (loo algus alates lk 10-69, järg lk 179-216 (lk 5-42), loo lõpp lk 396-442) (loo algus ja lõpp tuleb lugemiseks alla laadida)  . Katkend romaanist on jäädvustatud ka plaadile. Romaani põhjal valmis Tallinnfilmis 1989. aastal Kaljo Kiisa film „Regina”.

https://raamatukava.wordpress.com/tag/aimee-beekman/ 

Kõige põhjalikumalt on “Valikuvõimalust” lahti kirjutanud Johanna Ross, eelkõige artiklis  “Aimée Beekmani „Valikuvõimalus“: ühe omanäolise romaani vastuvõtu dünaamikast”, mis ilmus 8. Methise numbris (lk. 21-33, eesti keelne tekst on veidike all pool). “Valikuvõimase” erinevaid aspekte avab ta ka artiklis “Sõbranna – sõbralaadne toode. Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt” Vikerkaare 2012. a numbris. Oma nägemuse raamatust on esitanud Mihkel Kunnus artiklis “Sarvedega peremudeleid ehk Võrdõigusluse õnnetusi” 2010. a. 1. aprilli Sirbis.

Omamoodi tore lugemine, on “Raplamaa Sõnumites” ilmunud Märjamaa inimeste mälestused filmi tegemisest , lehe leiab siit.

6. Kopsuhaige Lilliani ja autovõidusõitja Clerfayti dramaatiline armastusloo on kirjutanud Erich Maria Remarque oma romaanis “Taeval ei ole soosikuid”.

http://kirjanduslikudideed.blogspot.com.ee/2014/05/erich-maria-remarque-lissaboni-oo-1962.html
http://vikerraadio.err.ee/l/armastusromaan
http://www.tsitaat.com/tsitaadid/autorid/erich_maria_remarque
http://erichpaulremark.weebly.com/elulugu.html

10. Veera Saar “Ukuaru”

http://ilukirjandus.ee/autor/veera-saar/

15. “Kõrboja peremees” Anton Hansen Tammsaare

http://ilukirjandus.ee/autor/anton-hansen-tammsaare/

20. Aegumatute armastuslugude sekka mahub ka armastatud kirjaniku Lilli Prometi üks kuulsamaid teoseid “Primavera”.

Lilli Promet oli 1960ndatel aastatel ka Eesti tähtsaim filmikirjanik. Tema  jutustuste ja novellide alusel on valminud viis filmi:

  1. “Roosa kübar”  – filmi tutvustus, kommentaare filmile võib kuulata ja vaadata siit,
  2. “Üksi”,
  3.  “Tütarlaps mustas” – kommentaarid filmile ja veel filmi tegemisest siit.
  4. “Ühe suve akvarellid” on täispika filmina vaadatav.
  5.  “Pimedad aknad” – lühiülevaade filmist, kuid ka see film on täispikkuses vaadatav.

http://ilukirjandus.ee/autor/lilli-promet/

Lilli Promet on kogenud imesid

EI ÜHTKI VALGUSKIIRT EHK „PIMEDAD AKNAD”

“Pimedad aknad” sai tagasi keelatud kaadrid

Juubelijuttu Lilli Prometist

Kadunud ja leitud armastus

25. Ka proosakirjanik ja luuletaja Mats Traat on saanud oma teosega “Inger” koha aegumatute armastusromaanide seas.

Katkendit raamatust võib kuulata ühest Keskööprogrammi saatest, kus räägitakse õpetaja kujust eesti kirjanduses.

Naised Mats Traadi loomingus

https://et.wikipedia.org/wInger_(romaan)iki/

30. Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised”