Läänerindel muutusteta

Esimese maailmasõja sõjakoledused on kirja pannud saksa kirjanik Erich Maria Remarque oma raamatus “Läänerindel muutusteta“.

Raamat jutustab ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide käest.

Teosest on valminud 1930. aastatel ka film.

 

Raamatu tekstis sõjandusega seotud mõisted: katelok ; hauptmann ; laatsaret ;

kasarm(u) – ehitis, mis on mõeldud sõjaväelaste üksuste ajutiseks või alaliseks majutamiseks

barakk –

Advertisements

Viiskümmend tumedamat varjundit

/ . . . / Ma tahan ta embusest välja rabeleda, säilitada distantsi, aga ta käed on kõvasti minu ümber ja ta hoiab mind oma rinna vastas. Ma sulan. Oh, just siin ma olla tahangi.

Mu pea puhkab ta õla najal ja ta muudkui suudleb mu juukseid. Siin ongi mu kodu. Ta lõhnab puuvillase riide, dušigeeli ja mu lemmiklõhna – Christiani järele. Hetkeks luban ma endale kujutlust, et kõik läheb hästi, ja see leevendab mu hingehaavu. / . . . /

Iha vallandub kogu mu kehas nagu 4. juuli tulevärk, ja ma suudlen teda, vastates ta kirele, mu käed on ta juustes ja tirivad neid kõvasti. / . . . / Ma valan kogu oma viimaste päevade ängi ja südamevalu meie suudlusesse, ja mind rabab nagu välk selgest taevast teadmine – just sel samal pimestaval kirehetkel -, et tema teeb seda sama, tema tunneb sedasama.

/ . . . / Ma vaatan sinist vetevälja, mõeldes, et mida head ma minevikus küll teinud olen, et saatus naeratas ja tõi mu teele selle mehe. Jah sul on vedanud, nähvab mu alateadvus. Aga sul seisab ees raske ülesanne. Ta ei taha seda vaniljejama igavesti . . . sa pead jõudma kompromissile. Ma jõllitan mõttes ta kriitilist jultunud nägu ja toetan pea Christiani rinnale. Sügavas sisimas ma tean, et alateadvusel on õigus, ent ma peletan need mõtted eemale. Ma ei taha päeva ära rikkuda. . . .

Katkend E. L Jamesi raamatust “Viiskümmend tumedamat varjundit“.

Kuristik rukkis

/ . . . /  Lipsu kaelast võttes küsis ta minult, kas ma kirjutasin talle selle neetud kirjandi. Vastasin, et see on tema voodi peal. Ta võttis kirjandi ja hakkas lugema, samal ajal särki lahti nööpides. Nii ta seal siis seisis ja luges, silitades oma paljast rinda ja kõhtu, endal loll nägu peas. Ta oli endasse lihtsalt armunud.

Järsku ta ütles: “Holden, sa igavene mait! See on mingisugusest kuradima pesapallikindast.”

“Ja mis siis sellest?” küsisin ma väga külmalt.

“Kuidas – mis siis sellest? Ma ju ütlesin, et see peab olema mingi toa, maja või muu taolise kirjeldus.”

“Sa ütlesid, et see peab olema kirjeldus. Miks kurat võtaks, ei võiks see siis olla pesapallikinda kirjeldus?”

“Susi sind söögu!” Ta sai hirmus pahaseks. Ta lausa kees vihast. “Sina, põrguline, keerad alati kõik pea peale. Ta kõõritas mulle otsa. “Mõni ime, et sind koolist välja löödi. Sina, paganas, ei tee ühtki asja nii nagu vaja. Ausõna. Mitte üht asja.”

“Hea küll, anna see siis mulle tagasi,” ütlesin ma. Läksin ja tõmbasin selle neetud kirjandi tal käest ära ning rebisin puruks.

“Põrguline! Miks sa ta katki rebisid?” ütles Stradlater.

Ma ei vastanud talle. Viskasin ainult tükid paberikorvi. Siis heitsin oma asemele pikali ja tükk aega ei lausunud kumbki meist midagi. Tema oli nüüd lühikeste alspükste väel, mina aga lamasin voodis ja süütasin sigareti. Internaadis ei olnud suitsetamine lubatud, aga õhtul hilja võis seda siiski teha, kui ühed magasid, teised olid välja läinud ja kedagi ei olnud nuuskimas. Seekord aga tõmbasin ma suitsu Stradlateri kiusamiseks. Ta läks marru, kui keegi reegleid rikkus. Tema ise ei suitsetanud toas kunagi. Mina küll.  . . .

Katkend J. D. Salinger´i romaanist “Kuristik rukkis

Viiskümmend halli varjundit

/ . . . / Mu suu on arvatavasti ammuli ja ja ma ei suuda oma aju ega häält valitseda. / . . . / Mu süda hakkab mind kägistama – sest see on kurgus ja püüab suust välja pääseda – ja ma liigun elektrikaupade osakonda. / . . . /  Üldse mitte selleks, et sind üles otsida, irvitab mu alateadvus valjusti mu üle, uhke ja puhevil. Ma punastan oma rumalate ja trotslike mõtete peale. / . . . /  . . . aga sisimas kisab mu alateadvus: sina! Sina oled minu rida!  Ma paiskan alateadvuse kohe maha, hirmunud, et minu psüühikal on mõtted, . . . / . . . / Ja sa näeksid teda homme jälle, sosistab see pime ajusopp mulle võrgutavalt. Ma ajan selle mõtte minema – kõigist neist tobedatest, naeruväärsetest . . . / . . . / Ma vahin mitu minutit kinnist ust, mille taha ta just kadus, enne kui tulen tagasi planeedile Maa. / . . . /  Aga neid sõnu öeldes tean samas, et see pole tõsi- kena olla pole Christian Grey rida. Ta võib olla viisakas. Ja tasane hääleke sosistab: võib-olla on Kate´il õigus. Mu peanahk hakkab kirvandama mõttest, et võib-olla, lihtsalt võib-olla võin ma talle meeldida.  . . . Ma kallistan end, vaikselt rõõmust hõisates ja end õõtsutades, hellitades lootust, et äkki ma meeldin talle. Kate toob mind tagasi reaalsusesse. / . . . / Ta seisab sirgelt, viibates käega, et ma ees läheksin. Ma kõnnin mööda koridori, põlved värisemas, liblikad kõhus, ning mu süda tõuseb kurku ja tümpsub dramaatilises ebaühtlases rütmis. / . . . / Tema soe hääl ehmatab mu mõtisklustest välja. / . . . / Ma püüan alla suruda tobedat naeratust, mis ähvardab mu nägu pooleks kiskuda. Püüa rahulik olla, Ana, anub mind alateadvus. / . . . /  Ta hoiab mu pilgu vangis. See tekitab kõhedust. Ma tahan eemale vaadata, aga olen lõksus – ära nõiutud. / . . . / Ma lahvatan punaseks, aga patsutan end mõttes vapruse eest seljale ja vaatan jälle oma käsi. Ma kuulen, kuidas ta sügavalt hinge tõmbab. / . . . / Ma pean minema. Ma pean oma mõtted kokku koguma. m a pean tema juurest minema saama. Ma kõnnin edasi, komistan ja kukun pea ees sõiduteele / . . . / EI! karjub mu hing, kui ta eemale tõmbub, jättes mu paljaksriisutuna maha. Ta käed on mu õlgadel , ta hoiab mind endast eemal, jälgides tähelepanelikult mu reaktsiooni. / . . . / Ma pean võtma oma vapra haavatud uhkuse ja püüdma selle kuidagi terveks teha. / . . . / Lõpeta ära! Kohe! karjub mu peale alateadvus, käed rinnal risti, jalaga pahaselt vastu maad põntsutades. Mine autosse, sõida koju, hakka õppima. Unusta ta ära . . . Kohe! Ja lõpeta ära see kuradi enesehaletsuses püherdamine. / . . . /  Me oleme erinevad poolused ja pärit kahest väga erinevast maailmast. Näen end vaimusilmas Ikarosena, kes lendas päikesele liiga lähedale, kukkus alla ja põles ära. Tema jutus on iva. Ta pole mees minu jaoks. Seda ta mõtleski, ja see teeb kergemaks tagasilükkamisega leppida . . . praegu. Ma suudan sellega elada. Ma saan aru. / . . . /  Nojah, aga mitte sinu jaoks, annab mu unine alateadvus mulle viimase obaduse, enne kui mu unenägudesse kaob. / . . . / Ta pigistab mu kätt – selline emotsioonide pundar. Mul läheb vähemalt nädal, enne kui saan selle lahti harutatud. / . . . /  Ma põrnitsen vastu. Mis tal viga on? Mis temal sellest? Kui ma oleksin tema oma . . . Nojah, aga ma pole. Ehkki osa minust ehk tahaks olla. See mõte tungib läbi ärritusest, mis valdas mind tema ülbete sõnade tõttu. Ma punastan oma alateadvuse isemeelsuse pärast – tema tantsib rõõmutantsu erepunases hula-seelikus – mõtte peale olla tema oma. / . . . / Ma lihtsalt ei tea, mis mängu ta mängib. Mida ta mõtleb? Sa magasid tema voodis kogu öö, aga ta pole sind puudutanud, Ana. Arvesta ise. Mu alateadvus on tõstnud oma koleda õela pea. Ma ei tee temast välja. / . . . / Kui see tähendab, et tema saladus, mis see ka poleks, on nii õudne, et ma enam ei taha teda tunda, siis oleks see ausalt öeldes kergendus. Ära valeta endale – karjub mu peale mu alateadvus – see peaks olema ikka üks neetult hirmus asi, et sa karjudes nelja tuule poole jookseksid. / . . . / Ta asub mu juurde ja lükkab mu vastu seina. Enne kui ma arugi saan, on ta võtnud mu mõlemad käed oma raudsesse haardesse, hoides neid mu pea kohal, ning surudes mind puusadega vastu seina. Oh taevas! / . . . / Mu süda lendab läbi lae, mul on tunne, nagu oleksin ülesmäge võidu jooksnud. / . . . / Ma heidan talle vilksamisi pilgu. Ta paistab rahulik ja külmavereline, nagu oleks ta lahendanud Seattle Times´i ristsõna. Kui ebaõiglane. Kas mu juuresoleks talle üldse mõju ei avalda? Ta vaatab mind silmanurgast ja hingab vaikselt, ent sügavalt välja. Oh, avaldab küll mõju – ja mu väga väike sisemine jumalanna tantsib malbelt võidukat sambat. / . . . / Mu alateadvus vahib mind austusega. / . . . / Mu alateadvus on emigreerunud või tummaks löödud või lihtsalt kokku kukkunud ja hingusele läinud. Ma olen tuim. Ma jälgin ja vaatlen, suutmata oma tundeid väljendada, sest ma olen šokis. / . . . ./ Ma sõlmin sõrmed kokku ja põrnitsen neid pingsalt, püüdes oma tobedat muiet varjata. Võibolla on ta lühinägelik. Mu alateadvus on tõstnud oma kuutõbise pea. Kus ta siis oli, kui mul teda vaja läks? / . . . / Mu alatedvus põrnitseb mind . . . Ma ignoreerin teda, aga sügaval sisimas ma tean, et tal võib õigus olla. Ma raputan pead, et pooleliolevale tegevusele keskenduda. / . . . / Mu alateadvus minestab kusagil mu pea tagaosas. / . . . / Mu sisemine jumalanna tantsib merengue´i, lisades mõningaid salsasamme. / . . . / Mu sisemine jumalanna on tantsimise järele jätnud ja vahib teda samuti üksisilmi, suu ammuli ja vesine. / . . . / Ta on segaduses. Ma pühin talle vihaselt otsa jõllitades käeseljaga pisaraid . / . . . / Ma tahtsin uurida, kui hull see pimedus saab olla – aga minu jaoks on see liiga pime. Ma ei suuda seda teha.  / . . . ./ Mu alatedvus  vangutab kurvalt pead ja sisemist jumalannat pole kusagil näha.  . . .

Raamatust on valminud ka film, mille treilerit on võimalik vaadata siit.

Katkend E. L. James raamatust “Viiskümmend halli varjundit

Tõde või tegu. Ema saladus

/ . . . / “Ta on õnnelik. Seda ma võin sulle öelda. Ta on väga õnnelik.”

Stella raputas arusaamatusest pead. Ema on õnnelik?! Mis jutt see on? Kuidas ta õnnelik saab olla, kui ta oli sunnitud kodunt põgenema!? “Ma ei usu, et ta õnnelik on. Ta pidi mind maha jätma, sest mu isa ajab teda taga. Mu isa ei ole normaalne, ta on haige inimene. Hull!” selgitas Stella pisaraid pühkides. Ilona sulges korraks silmad ja ümises. Minuti pärast tegi ta silmad lahti ja vaatas Stellale õlgu kehitades otsa. “Kulla tüdruk, ma olen endas üsna kindel. Su ema on õnnelik.” Stella raputas uskumatult pead, kuid selgeltnägijaga vaidlema ei hakanud. Ta tundis, et on pahane ja häiritud.

“Kas soovid vastuseid ilma küsimusteta?” küsis nüüd Ilona ka Stellalt. “Ma ei tea . . . Mida te siis näete? küsis Stella löödult. Ta mõtles esialgu küll keelduda, aga uudishimu sai võitu.   . . .

Katkend raamatust “Tõde või tegu. 2 osa. Ema saladus”, mille autoriks on Kristi Piiper.

PUHASTUS

/ . . . / Aliide siidkleit takerdus rauast hauaaia konksu külge ja ta kummardus seda lahti päästma. Sel hetkel nägi ta sakslaste haudade juures meest, kiviaia kõrval, leinapajud, päike ja sammal kiviaial, ere valgus, ere naer. Mees naeris koos kellegagi, kummardus siduma lahtiläinud kingapaela ja jätkas oma juttu, kergitas nägu sõbra suunas, samal ajal kingapaela sidudes, tõusis püsti sama sujuvalt kui oli kummardunud. / . . . /

Mees katkestas jutuajamise ja pöördus nende poole, pöördus nende poole ja just samal hetkel pöördus Ingel vaatama, kuhu Aliide õieti jäi, ja samal ajal tabas päike Ingli juuksekrooni ja – ei, ei! vaata mind – / . . . / Aliide teadis kohe, et mehel pole tema jaoks kunagi silmi, sest Aliide nägi, kuidas mehe jutt katkes, / . . . / Ingel sai ainukese mehe, Hansu, kes oli pannud Aliide südame seisma, ei, ka sellest oli veel vähe, sest pärast Hansuga kohtumist hakkas Ingli imetletud ilu ja taevalik naeratus veelgi ebamaisemalt, veelgi pimestavamalt lõõmama. / . . . !

“Vaata seda.” Aliide suunas pilgu paberile. See oli nimekiri. Ridamisi nimesid. “Loe see läbi.” Martin uuris pinevalt Aliidet. Aliide hakkas tähti sõnadeks seadma. Ühelt realt leidis ta Ingli ja Linda nimed. Aliide pilk peatus. Martin märkas seda. “Nad viiakse ära.” “Millal?” “Kuupäev on lehekülje ülaosas.” “Miks sa seda mulle näitad?” “Sest mul pole oma murumunakese ees saladusi.” / . . . / Ingel ja Linda viiakse ära. Mitte teda. Ega Hansu. Ta pidi selgelt mõtlema, mõtlema selgelt Hansust. Aliide peab nõudma Martinilt, et pärast seda, kui Ingel on ära viidud, organiseeriks mees nende kolimise Ingli majja, miski muu maja Aliidele ei sobi, ei ilusam, ei suurem, ei väiksem, mitte miski muu.

Katkend Sofi Oksaneni raamatust “Puhastus”. Teosest on valminud nii film, mille treilerit saab vaadata siit.

Vanemuise teatris on valminud romaani põhjal ka lavastus, mille katkendit saab vaadata siit. Lavastusest räägivad “Ringvaate saates” peaosatäitjad Marje Metsur ja Liisa Pulk

Tänavalapsed

/ . . . / Kuid ehteid oli kuuse peal liiga vähe ja poisid otsustasid, et teevad neid ise juurde. Kõik paberiribad, mis vähegi värvilised olid, kulusid ära. Ema tegi sel ajal köögis süüa. Kui ta poisse sööma hõikas, tormasid nad esimese kutse peale kohale. Ema oli teinud makarone, mis oli Martini lemmiksöök. Mattiase meelest olid kõik toidud head.

Kui kõht oli täis, mõtles Mattias: “Praegu on jälle kodus hea olla. Ema teeb süüa ja koristab ega karju meie peale. Ei tea, mida see tähendab!” / . . . /

Paar päeva olid poisid kodus, kuid ema jõi end iga päev purju ega teinud enam süüagi. Ka onu Paul oli politseist jälle lahti lastud ja elas nende pool.

Kui tühi kõht Mattiast juba väga kiusama hakkas, ütles ta vennale: “Martin, lähme parem kerjama, ma tahan süüa.” Martin oli kohe nõus, sest tulemas oli vana-aastaõhtu. “Pane endale kõvasti riideid selga, meil tuleb vist pikemalt olla,” käsutas ta Mattiast. “Katsume raha saada, siis võib igasuguseid pauke osta. Vana-aastaõhtul teeme tulevärki. Aga kõigepelt otsime, kus me öösel olla saame.”

Mattias oli valmis ükskõik mil moel raha teenima ning ta alustas kerjamist. Kohe esimese palumise peale õnnestus tal ilus krõbisev rahatäht saada. Martin vaatas seda ja ütles, et see on ju kümnekas. Õige pea lugesid poisid kroonid kokku ja läksid hamburgerit sööma. Kõht täis . . .

Karkend  raamatust “Tänavalapsed”, mille autoriks on Tea Kask.