Hando Runnel

Hando Runnel on Võrumaalt pärit Eesti luuletaja ja kirjastaja. Tema esimene teos ilmus juba 1965 aastal pealkirjaga “Maa lapsed”.

Järgnevalt aga üks vahva luuletus tema teosest “Mere ääres, metsa taga”, mis ilmus aastal 1977 ja millele on pildid joonistanud Naima Neidre.

MEHELEMINEK

Oh need tüdrukud-tütred,
mis sa küll ära ei ütle!
See meie kõige pisem,
tilluke hiirepoeg ise,
vaata mis võttis pähe -
tema ka mehele läheb!
Salaja pambud sidus,
juhuse leidis ja lidus.
Maha jäid nukud ja kassid
(naine neid kaasa ei tassi!).
Aga ei jõudnud ta sinna,
kuhu plaan oli minna.
Teel suure koeraga kohtus,
surmani ära kohkus,
ehmus ja tagasi plagas.
Ah seda koeraroju,
peletas tüdruku koju.
Kui tema pärast nüüd viimaks
laps jääbki vanapiigaks?!

Autor loeb ise oma luuletusi: “Luuletaja ja lapsed“, “Vanad võlad“, “Taadi tütar“, “Seltsilised“, “Teekond“, “Kaitsevaim“, “Hõela hauale“, “Oma“, “Enesest ja teistest“, “Inime on keeruline“, “Laulu võim“, “Sinamu ja Rahuriik“, “Kaugel“, “Tütarde pärast“, “Laulu võim“,

Laulusõnad ja laul “Maa tuleb täita lastega“. Laulust kirjutatakse veel siin.

Hando Runneli luulet loevad: Juhan Viiding “Testament“, Veiko Tubin “Ilus maa“, Tanel Ingi “Pole ilmas nii ilusat tegu“, Jaan Rekkor “Maa tuleb täita lastega“, Üllar Saaremäe “Küll ma ootasin sind“, Jaanus Rohumaa “Ei mullast Sul olegi enam suurt lugu“, Karol Kuntsel “Kodu“, Indrek Sammul “Me liigume“. Paar luuletust on veel siin.

Hando Runneli luulet saab lugeda siit, siit ja veel siit, siit ja Tartu Linnaraamatukogu blogis on kirjas mõned tema luuletused. Valik Hando Runneli 2003.a. ilmunud raamatust Õpetussõnad. Luuletusi raamatust “Mõtelda on mõnus” (1982). Ajakirjas “Vikerkaar” aastal 1988, nr. 11, lk. 40-45. Luuletusi on veelmõned siin, siin, siin, siin, siin.

Annelinna raamatukogu on oma blogis kirjutanud katkendi tema raamatustJooksu pealt suudeldud“.

 

Luuletajast on veel veel saateid siin ja siin. Peeter Olesk ja Mart Ummelas räägivad Hando Runneli elust ja loomingust saates “Kirjanduse tähestik“.

Kuidas sai Järvamaa talumehe pojast eesti kirjanduse klassik? Sellest ja muust räägib Hando Runnel Jaak Urmetile saates “Inimese mõõde“.

Hando Runnel erinevates väljaannetes: artikkel laste ajakirjas “Hea laps” lk. 18-20, arvamuslugu Postimehes, veel üks lugu Postimehe Kultuuri rubriigis, Tartu Postimehes,  Loomingus, veel siin, siin, Eesti EkspressisPostimehes, Õhtulehes, Elutark, külauudistes, Hiiu lehes, Kumas, Eesti kirik“, Sirbis, Kirjanduse ja keele ajaveebis, Õpetajate Lehes, ajakirjas “Keel ja Kirjandus” 2013 nr. 11.

Eesti Kirjandusmuusem on teinud kokkuvõtte Hando Runnel i lauludest.

Hando Runneli seos filmidega.

Hando Runnel sai 1988. aastal ENSV teeneliseks kirjanikuks, 1993. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse “Nii palju” eest, 2002 sai temast Tartu linna aukodanik,  2003. aastal elutöötunnustuse , 2007 sai ta Gustav suitsu nimelise stipendiumi luulekogu “Viru veri ei värise” (katkend raamatust),  2017. aastal sai presidendilt (Kersti Kaljulaid) auhinna Iseseisvumise taastamise tänukivi ning osad tunnustused leiab veel siit.

Vikerraadios toimus 90. aastat Eesti Raadiot raames – 90 raamatut 90 päevaga – Urmas Vadi tutvustab Madis Kõivu ja Hando Runneli näidendit “Küüni täitmine” (1978) (NB! ÄRA EHMU!!! Tutvustus hakkab kohe pihta, kuI avad lingi).

Mida arvavad teised Hando Runnelist?

Hando Runneli parimad tsitaadid ja ütlemised.

Hando Runneli panus Laulu- ja tantsupeole XIX.

Lasteraamat “Põrsapõli” (viide).

“Vee peal käimine keelatud” Loomingu Raamatukogu 2011 nr. 1-2 (sellele viitadatakse siin).

HANDO RUNNELI SÕNADELE ON TEHTUD LAULE:

Laulusõnad ja laul “Maa tuleb täita lastega“. Laulust kirjutatakse veel siin.

Ansambel Ruja repertuaarist leiame laulud “Aeg” ( sõnad); “Ei mullast” (sõnad); “Isamaa pale” (sõnad); “Keldrikakand” (sõnad); “Murtud lilled” (sõnad); “Viru vanne” (sõnad); “Kel on laulud laulda” (sõnad), sama laulu saab kuulata ka Priit Võigemasti esituses rockooperist “Ruja” ja paljude teiste esitajate esituses; “Kui mõtled enda peale” (sõnad); “Perekondlik” (sõnad).

Ansambel In Spe “Isamaa” (sõnad).

Erinevate esitajate repertuaaris on olnud laule: “Laulu algus” (sõnad ja noodid); “Öö lõhnab, vihma sajab” (sõnad); “Veskimees” (sõnad); “Jaanipäev“; “Tulen kord jälle“; “Virumaa ja Pandivere“.

Ansambel Justamendi esituses “Tõuse üles ja läheme ära“; “”Kaua sa kannatad“.

Kukerpillide esituses “Oi külad, oi kõrtsid” (sõnad); “Kiitus” (sõnad); “Rannalinna restoranis“.

Ansambel Vanaviisi esituses “Ei saa me läbi Lätita“.

Kait Tamra esituses „Läbi äreva vere” (sõnad) (artikkel 1, artikkel 2); “Ilus on ikkagi Isamaa pale” (sõnad); “Mets on kõrge” (sõnad); “Kodu” (sõnad); “Jääst vabaks jahe meri” (sõnad); “Ma tean, et ma tulen kord jälle” (sõnad); “Mu juurde kummarda” (sõnad).

Advertisements

Tiiu Lehiste

SUVE KALLISTUS

Panni peal on päikesering

kuuest kuldsest koogist,

savikausist õhkub hõng

metsamarjamoosist.

 

Valgeks klaariks paisutab

rohelisi visse

suvevalgus paisutab,

särab silma sisse.

 

TÕLGIME TALVE

Lumekruupe ja-jahu

palju siis taevasse mahub?

Täna luugid on valla,

lõbusalt langeb alla

pilveveskite vilja.

 

Ega´s veel ole hilja

pakast pidada meeles,

tõlkida talve keelde

vihm ja udu ja vesi.

 

Pudeneb hiljukesi

lumemöldrite jahu.

Valge ja pehme rahu.

 

Luuletused pärinevad Tiiu Lehiste luulekogust “Valgelind“. Tal on ilmunud veel luulekogu “Silmapilgupüüdja“.

Lõik Tiiu Lehiste autoriõhtult – “Sõbra juurde”esmaesitlus.

 

 

 

Kersti Merilaas

PÄRNU KEVAD

Sind ülistaksin täiest rinnast,

oo Pärnu, Läänemere pärl,

kuid suured sõnad pole hinnas,

hall, asjalik on mere värv.

Seal jätkub jääd veel päevaks paariks,

siis kirdevire veed veab klaariks:

on taganeva taeva all

lust laineid pillutada tal.

Õhk heliseb, kui undaks sarved,

kõik tuulelipud vurravad

ja esimesed silguparved

nüüd lahte sisse murravad.

 

Ja algab töö. Ja algab kevad.

Öös mootorpaadid podisevad

meil asendades ööbikuid.

Ju siingi puhkeb toomepuid,

vaob aiast aeda õitelaine:

kuid vaevalt märgata neid sai,

kui tuul nad viis, sest meie mai

on siiski rohkem kalanaine.

Käib ringi, rappenuga vööl.

Tõejutt, on Pärnu naisteperest

vist pooled kombinaadis tööl.

Linn elab räimest, elab merest.

 

Koidu punased põlled ees,

hommikuiilid veel hoolega nühivad

uduhallitust lahelt:

paadid, pardavitsuni vees,

üles ju rühivad muulide vahelt.

 

Tere teile, te Toomad ja Tõllud,

mede kuldaväärt kalamehed,

kes te põimate merepõllud,

tükkis rabate rannarehed.

 

Tulid . . . ja tühjaks . . . ja tagasi juba:

kala kapriisid ei viivitust luba,

seisku ei silmapilgukest.

Oi seda Pärnu pisikest poissi,

sinisärgilist silgukest!

 

Ja kala jookseb, jookseb suurelt . . .

Õnn kaasa! Ilus hakatus.

Kuid taaraga nüüd tüli juures.

Laoruumid? Ah , üks pakatus!

Kõik lehkab silgust: hooned, hoovid,

kiosk ja kino – iga paik.

Leib, vorst ja või – ükskõik, mis proovid –

on igal ajal silgu maik.

 

Nüüd kalamees on kuningas,

kuub helkjas merehõbedas,

ka kena kopik kõlksub taskus.

Ja läbi ongi suurem samm –

pooltühi juba kakuam,

ei ole paadil endist raskust.

Viib suurde merre silgu tee . . .

Ja mõttesse kõik jäime:

kes Pärnusse tooks kevade,

kui meil ei oleks räime?

 

Kersti Merilaasi (inglise keeles)luuletus kogust “Poeem Pärnu Silgust

Siit saab kuulata ühte teost, millele Kersti Merilaas on kirjutanud teksti, siin on veel üks laul, mille teksti on kirjutanud Kersti Merilaas.

Ajakirjas Mari on ilmunud artikkel Kersti Merilaasist.

Siin on ära toodu Kersti Merilaasi raamatud ja luuletused. Kui linkide peale minna, siis on näha nt. mis väljaandes on antud luuletus avaldatud.

Sirje Kiin on kirjutanud Kersti Merilaasist raamatu “Kersti Merilaas : luuletaja elu“. Temast on kirjutanud ka Anneli Sepp “KERSTI MERILAAS 100. BIBLIOGRAAFIA“.

Kersti Merilaas loeb oma vähetuntud luuletusi üldpealkirja all “Laule kevadest ja sügisest”Kersti Merilaas loeb oma vähetuntud luuletusi üldpealkirja all “Laule kevadest ja sügisest”: “Nartsiss” (kirjutatud 1941. a kevadel); “Sügis” (Debora Vaarandile); “Sentimentaalne lauluke”; “Õunapuu”; “Ööbikute org”.

Kuidas Kersti Merilaas loeb oma luuletusi, saab kuulata veel siit.

Mari Tarand vestleb kirjanik Kersti Merilaasiga tema suvekodus Peedul. Kersti Merilaas räägib oma lapsepõlvemälestustest Peterburis ja Eestis, emast ja mälestustest seoses emaga. Näitleja Salme Reek loeb Kersti Merilaasi poeemi “Maria aed”.

Peeter Hein vestleb Jõgeval Rudolf Tamme aias Debora Vaarandi ja Kersti Merilaasiga. Räägitakse lilledest, maatööst, loodusest ja paljust muust. Veel juttu memuaaridest – Nigol Andresenist, Hans Kruusist, Mark Twainist, Sangaste krahvist, Van Goghist, August Sangast, luule kirjutamisest, maaelu kujutamisest. Autor ja toimetaja Peeter Hein. Salvestatud arvatavasti suvel 1971.

Siit saab alla laadida raamatu, kus Kersti Merilaas kirjutab veidi oma elust. Teos on välja antud 1983.

Juhan Smuul

ESIMENE ÄIKE

Üle madala muuli

lahe pealt tuli tuuli.

Neis polnud kevade hingust,

jahutust polnud neis.

Nende vuhavad tiivad

näkku lõid kuumust ja liiva.

Tuuled on ootusest pingul.

Jahutust pole neis.

 

Päike läks pilvede taha,

mustade pilvede taha.

Maa aga endasse peitis

tuuline videvik.

Kaugemal karid ja rahud

helgivad vihases vahus.

Kajaka kaldale heitis

tuuline videvik.

 

Äkki – taeva lõid pooleks

äikese tulised nooled.

Nii nagu põlevad rihmad

mürinal riivasid maad.

Äikese vasaraist taotult

värises ääretu laotus.

Hakkas sadama vihma

üle ootava maa.

 

Mürinal , voolavas sajus

pilv aga edasi vajus,

edasi, südamaa poole

kalli koorma ta viis.

 

Tuul tuleb tantsides lahelt.

Hingata – kerge ja lahe.

Uue tõi äikene ilma,

looduse ärkvele tõi.

Seda need orased tahtsid!

Ja pärast äikest lõi lahti

arglikult roosaka silma

akna all kirsipuuõis.

 

VIIMANE LAEV

Pärast surma ma saan oma laeva,

mille tulesid ise ei näe.

Enne seda, mu kallis, sain taeva

ja õitseva maa sinu käest.

 

Kõike näen: kuidas valmivad viljad, –

ilm on rõõmus ja imelik.

Ja ahastab süda – jäin hiljaks,

meie tee pole kuigi pikk.

 

Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.

Minu naine, mu armas, mu roos.

Sinult ühte vaid palun: et läheks

meie tee minu lõpuni koos.

 

Sina oled mu taevasina,

selles sinas tiirutav kull,

roosavarbune, nösunina,

üsna tark – ja vaid veidike hull.

 

Pärast surma ma laeva ei vaja.

Olles elus ma palun Su käest:

ära iial mind minema aja

minu viimaseks laevaks sa jää.

 

Luuletused pärinevad Juhan Smuuli väikesest luulekogust, mis on avaldatud 1976.

Juhan Smuuli luulet loeb näitleja Mikk Mikiver. “Kutse”, “Mälestusi isast”, “Paju”, “Hang nagu härg magas akna taga”, “Antarktise matused”.

Tambet Tuisu esituses saab kuulata luuletust “Viimane laev”.

Veljo Tormise 1981.a. loodud laul Juhan Smuuli tekstile Eesti Rahvusmeeskoori ja Ants Sootsi esituses.

Kait Tamra esituses “Viimane laev”.

Eesti Päevalehes ilmus 15.02.2002 artikkel “Toop õlut rahva- ja naljamees Juhan Smuuliga“.

06.09.2001 ilmus Õhtulehes artikkel “Juhan Smuuli vanem õde loeb tänaseni venna luuletusi“.

20.02.2017 artikkel Saarte Hääles “JUHAN SMUUL 95: Naised Juhan Smuuli elus

Ajakirjas Mari on ilmunud artikkel Juhan Smuulist “Valusa valguse laevnik“.

Saatesarjas INIMESE MÕÕDE on üks saade ka Juhan Smuulist.

Juhan Smuul kasvas üles Muhu saarel Koguva külas. Meremehejutud ja kauge kutsuv silmapiir jätsid sügava jälje tema romantilisse hinge. Meri ja inimesed keset merd on Smuuli loomingus kesksel kohal. Nii on see ka kahes Smuuli tekstidel põhinevas eesti mängufilmis „Metskapten“ ja „Keskpäevane praam“. Mõlemas leiavad tegelased end kriitilises olukorras, kust ei ole kellelgi pääsu ning mis puudutab kõiki ühiselt, nii-öelda ühes paadis olevat. (https://raamatukava.wordpress.com/tag/juhan-smuul/)

Tema tekstidel põhinevad veel filmid “Siin me oleme” ja “Kirjad Sõgedate külast” (osatäitjad).

Juhan Smuul: Mõrv Rannu teemajas. Ühiskond, filosoofia, tüübid ja keel.

Juhan Smuuli teosest “Jäine raamat” on ilmunud järjetutud, katkendeid reisipäevikust loeb Andres Raag – I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa.

Juhan Smuul loeb ise oma teoseid: “Hea meremeeste hoidja“, “Kuidas sündis laul hallipüksi hiidlasest“, “Mare Tüürimees ja tema abikaasa Konstantin“.

ERR arhiivis on Juhan Smuulist veel siin.

Juhan Smuuli teose “Polkovniku lesk” ainetel on Rakvere teater teinud lavastuse “Lesk“. Draamateatris aga on Mikk Mikiver lavastanud etenduse “Polkovniku lesk”, mida saab vaadata siit.

Juhan Smuuli meenutab tema vanem õde.