Volgi naljad

Abielupaar sõitis nädalavahetuseks järve äärde puhkama. Mehel meeldis koidu ajal kala püüda, naisele aga lugeda. Hommikul kalalt tulles otsustas mees teha väikese uinaku.

Naine läks paati, sõudis järvele ja hakkas lugema. Veidi aja pärast sõudis tema juurde šerif ja küsis:

“Tere hommikust, proua. Mis te siin teete?”

“Ma loen raamatut,” vastas naine. “Või on see keelatud?”

“Siin on kala püük keelatud,” vastas šerif.

“Aga te ju näete, et ma ei püüa kala,” ütles naine.

“Seda küll.” nõustus Serif, “kuid teil on varustus kaasas. Ma pean teile protokolli koostama.”

“Kui te seda teete, siis ma süüdistan teid vägistamises,” torkas naine.

“Aga ma ei ole teid ju sõrmeotsagagi puudutanud!” protesteeris šerif.

“Seda küll,” vastas naine, “aga teil on ju varustus kaasas!”

 

Peeter Volkonski raamatust “Volgi naljad”

Advertisements

PUHASTUS

/ . . . / Aliide siidkleit takerdus rauast hauaaia konksu külge ja ta kummardus seda lahti päästma. Sel hetkel nägi ta sakslaste haudade juures meest, kiviaia kõrval, leinapajud, päike ja sammal kiviaial, ere valgus, ere naer. Mees naeris koos kellegagi, kummardus siduma lahtiläinud kingapaela ja jätkas oma juttu, kergitas nägu sõbra suunas, samal ajal kingapaela sidudes, tõusis püsti sama sujuvalt kui oli kummardunud. / . . . /

Mees katkestas jutuajamise ja pöördus nende poole, pöördus nende poole ja just samal hetkel pöördus Ingel vaatama, kuhu Aliide õieti jäi, ja samal ajal tabas päike Ingli juuksekrooni ja – ei, ei! vaata mind – / . . . / Aliide teadis kohe, et mehel pole tema jaoks kunagi silmi, sest Aliide nägi, kuidas mehe jutt katkes, / . . . / Ingel sai ainukese mehe, Hansu, kes oli pannud Aliide südame seisma, ei, ka sellest oli veel vähe, sest pärast Hansuga kohtumist hakkas Ingli imetletud ilu ja taevalik naeratus veelgi ebamaisemalt, veelgi pimestavamalt lõõmama. / . . . !

“Vaata seda.” Aliide suunas pilgu paberile. See oli nimekiri. Ridamisi nimesid. “Loe see läbi.” Martin uuris pinevalt Aliidet. Aliide hakkas tähti sõnadeks seadma. Ühelt realt leidis ta Ingli ja Linda nimed. Aliide pilk peatus. Martin märkas seda. “Nad viiakse ära.” “Millal?” “Kuupäev on lehekülje ülaosas.” “Miks sa seda mulle näitad?” “Sest mul pole oma murumunakese ees saladusi.” / . . . / Ingel ja Linda viiakse ära. Mitte teda. Ega Hansu. Ta pidi selgelt mõtlema, mõtlema selgelt Hansust. Aliide peab nõudma Martinilt, et pärast seda, kui Ingel on ära viidud, organiseeriks mees nende kolimise Ingli majja, miski muu maja Aliidele ei sobi, ei ilusam, ei suurem, ei väiksem, mitte miski muu.

Katkend Sofi Oksaneni raamatust “Puhastus”. Teosest on valminud nii film, mille treilerit saab vaadata siit.

Vanemuise teatris on valminud romaani põhjal ka lavastus, mille katkendit saab vaadata siit. Lavastusest räägivad “Ringvaate saates” peaosatäitjad Marje Metsur ja Liisa Pulk

Limpa ja mereröövlid

/ . . . / Just nimelt vihane, mitte hirmunud või kurb. Nii tobe lugu – ta on vangis mingisuguste voodiriiete käes! Kui alandav! Padi, tekk ja lina olid ta otse voodist ära röövinud ja tema ei suutnud neile mitte kuidagi vastu hakata. Ta ei saanud tegelikult isegi liigutada, kuna oli lina ja teki vahele litsutud nagu kotlet hamburgeri sisse. Nii see hamburger vihises mingil imelikul moel otse õhus, maad puutumata, nagu mõni purilennuk.

Kuhu nad teel olid, seda Limmo ei teadnud. Ta oli sügavalt maganud, kui tundis, et tema ümber toimub mingi pusserdamine. Padi libises pea alt ära ja kukkus põrandale, tekk oli aga nii tugevasti ümber jalgade mähkunud, et tal hakkas ebamugav. Limmo siputas jalgadega, ise endiselt poolunes. Aga tekki maha raputada tal ei õnnestunud, see liibus aina rohkem keha ligi. Altpoolt aga roomas lähemale lina, keerdudes ta käte ümber. / . . . /

Limmo mõtles samal ajal, kas ei oleks tark tegu padjale aeruga vastu pead virutada, seejärel titevoodist välja hüpata ja kaldale kahlata. Silma järgi otsustades ulatus vesi siin talle vaevalt kõhuni. Polnud erilist tahtmist kolme lolliga mereröövleid mängida ja lasta ennast veel pealegi sõimata ja kamandada kah.   . . .

Katkend raamatust “Limpa ja mereröövlid”, mille on kirja pannud rohkelt tunnustatud kirjanik  Andrus Kivirähk.

Raamatu põhjal on valminud ka erinevaid lavastusi: Ugala teatris etendus lastele “Limpa ja mereröövlid”, Andres Dvinjaninov on lavastanud muusikaga kontsert-etenduse “Limpa”.

Välja on antud ka plaat “Limpa laulud”, kuhu on kokku kogutud lavastuse laulud.

Muusikalisest kogupereseiklusest räägivad lähemalt helilooja Tauno Aints ja lavastaja Andres Dvinjaninov ühes Vikerraadio saates, mida on võimalik kuulata siit.

Katkendit muusikalisest etendusest on võimalik kuulata siit, “Unemati laul” ja “Limonaadi laul”, “Mereröövli laul”.

 

 

Tänavalapsed

/ . . . / Kuid ehteid oli kuuse peal liiga vähe ja poisid otsustasid, et teevad neid ise juurde. Kõik paberiribad, mis vähegi värvilised olid, kulusid ära. Ema tegi sel ajal köögis süüa. Kui ta poisse sööma hõikas, tormasid nad esimese kutse peale kohale. Ema oli teinud makarone, mis oli Martini lemmiksöök. Mattiase meelest olid kõik toidud head.

Kui kõht oli täis, mõtles Mattias: “Praegu on jälle kodus hea olla. Ema teeb süüa ja koristab ega karju meie peale. Ei tea, mida see tähendab!” / . . . /

Paar päeva olid poisid kodus, kuid ema jõi end iga päev purju ega teinud enam süüagi. Ka onu Paul oli politseist jälle lahti lastud ja elas nende pool.

Kui tühi kõht Mattiast juba väga kiusama hakkas, ütles ta vennale: “Martin, lähme parem kerjama, ma tahan süüa.” Martin oli kohe nõus, sest tulemas oli vana-aastaõhtu. “Pane endale kõvasti riideid selga, meil tuleb vist pikemalt olla,” käsutas ta Mattiast. “Katsume raha saada, siis võib igasuguseid pauke osta. Vana-aastaõhtul teeme tulevärki. Aga kõigepelt otsime, kus me öösel olla saame.”

Mattias oli valmis ükskõik mil moel raha teenima ning ta alustas kerjamist. Kohe esimese palumise peale õnnestus tal ilus krõbisev rahatäht saada. Martin vaatas seda ja ütles, et see on ju kümnekas. Õige pea lugesid poisid kroonid kokku ja läksid hamburgerit sööma. Kõht täis . . .

Karkend  raamatust “Tänavalapsed”, mille autoriks on Tea Kask.