Surid 2016

 

2016 aastal surid:

Advertisements

Viiskümmend halli varjundit

/ . . . / Mu suu on arvatavasti ammuli ja ja ma ei suuda oma aju ega häält valitseda. / . . . / Mu süda hakkab mind kägistama – sest see on kurgus ja püüab suust välja pääseda – ja ma liigun elektrikaupade osakonda. / . . . /  Üldse mitte selleks, et sind üles otsida, irvitab mu alateadvus valjusti mu üle, uhke ja puhevil. Ma punastan oma rumalate ja trotslike mõtete peale. / . . . /  . . . aga sisimas kisab mu alateadvus: sina! Sina oled minu rida!  Ma paiskan alateadvuse kohe maha, hirmunud, et minu psüühikal on mõtted, . . . / . . . / Ja sa näeksid teda homme jälle, sosistab see pime ajusopp mulle võrgutavalt. Ma ajan selle mõtte minema – kõigist neist tobedatest, naeruväärsetest . . . / . . . / Ma vahin mitu minutit kinnist ust, mille taha ta just kadus, enne kui tulen tagasi planeedile Maa. / . . . /  Aga neid sõnu öeldes tean samas, et see pole tõsi- kena olla pole Christian Grey rida. Ta võib olla viisakas. Ja tasane hääleke sosistab: võib-olla on Kate´il õigus. Mu peanahk hakkab kirvandama mõttest, et võib-olla, lihtsalt võib-olla võin ma talle meeldida.  . . . Ma kallistan end, vaikselt rõõmust hõisates ja end õõtsutades, hellitades lootust, et äkki ma meeldin talle. Kate toob mind tagasi reaalsusesse. / . . . / Ta seisab sirgelt, viibates käega, et ma ees läheksin. Ma kõnnin mööda koridori, põlved värisemas, liblikad kõhus, ning mu süda tõuseb kurku ja tümpsub dramaatilises ebaühtlases rütmis. / . . . / Tema soe hääl ehmatab mu mõtisklustest välja. / . . . / Ma püüan alla suruda tobedat naeratust, mis ähvardab mu nägu pooleks kiskuda. Püüa rahulik olla, Ana, anub mind alateadvus. / . . . /  Ta hoiab mu pilgu vangis. See tekitab kõhedust. Ma tahan eemale vaadata, aga olen lõksus – ära nõiutud. / . . . / Ma lahvatan punaseks, aga patsutan end mõttes vapruse eest seljale ja vaatan jälle oma käsi. Ma kuulen, kuidas ta sügavalt hinge tõmbab. / . . . / Ma pean minema. Ma pean oma mõtted kokku koguma. m a pean tema juurest minema saama. Ma kõnnin edasi, komistan ja kukun pea ees sõiduteele / . . . / EI! karjub mu hing, kui ta eemale tõmbub, jättes mu paljaksriisutuna maha. Ta käed on mu õlgadel , ta hoiab mind endast eemal, jälgides tähelepanelikult mu reaktsiooni. / . . . / Ma pean võtma oma vapra haavatud uhkuse ja püüdma selle kuidagi terveks teha. / . . . / Lõpeta ära! Kohe! karjub mu peale alateadvus, käed rinnal risti, jalaga pahaselt vastu maad põntsutades. Mine autosse, sõida koju, hakka õppima. Unusta ta ära . . . Kohe! Ja lõpeta ära see kuradi enesehaletsuses püherdamine. / . . . /  Me oleme erinevad poolused ja pärit kahest väga erinevast maailmast. Näen end vaimusilmas Ikarosena, kes lendas päikesele liiga lähedale, kukkus alla ja põles ära. Tema jutus on iva. Ta pole mees minu jaoks. Seda ta mõtleski, ja see teeb kergemaks tagasilükkamisega leppida . . . praegu. Ma suudan sellega elada. Ma saan aru. / . . . /  Nojah, aga mitte sinu jaoks, annab mu unine alateadvus mulle viimase obaduse, enne kui mu unenägudesse kaob. / . . . / Ta pigistab mu kätt – selline emotsioonide pundar. Mul läheb vähemalt nädal, enne kui saan selle lahti harutatud. / . . . /  Ma põrnitsen vastu. Mis tal viga on? Mis temal sellest? Kui ma oleksin tema oma . . . Nojah, aga ma pole. Ehkki osa minust ehk tahaks olla. See mõte tungib läbi ärritusest, mis valdas mind tema ülbete sõnade tõttu. Ma punastan oma alateadvuse isemeelsuse pärast – tema tantsib rõõmutantsu erepunases hula-seelikus – mõtte peale olla tema oma. / . . . / Ma lihtsalt ei tea, mis mängu ta mängib. Mida ta mõtleb? Sa magasid tema voodis kogu öö, aga ta pole sind puudutanud, Ana. Arvesta ise. Mu alateadvus on tõstnud oma koleda õela pea. Ma ei tee temast välja. / . . . / Kui see tähendab, et tema saladus, mis see ka poleks, on nii õudne, et ma enam ei taha teda tunda, siis oleks see ausalt öeldes kergendus. Ära valeta endale – karjub mu peale mu alateadvus – see peaks olema ikka üks neetult hirmus asi, et sa karjudes nelja tuule poole jookseksid. / . . . / Ta asub mu juurde ja lükkab mu vastu seina. Enne kui ma arugi saan, on ta võtnud mu mõlemad käed oma raudsesse haardesse, hoides neid mu pea kohal, ning surudes mind puusadega vastu seina. Oh taevas! / . . . / Mu süda lendab läbi lae, mul on tunne, nagu oleksin ülesmäge võidu jooksnud. / . . . / Ma heidan talle vilksamisi pilgu. Ta paistab rahulik ja külmavereline, nagu oleks ta lahendanud Seattle Times´i ristsõna. Kui ebaõiglane. Kas mu juuresoleks talle üldse mõju ei avalda? Ta vaatab mind silmanurgast ja hingab vaikselt, ent sügavalt välja. Oh, avaldab küll mõju – ja mu väga väike sisemine jumalanna tantsib malbelt võidukat sambat. / . . . / Mu alateadvus vahib mind austusega. / . . . / Mu alateadvus on emigreerunud või tummaks löödud või lihtsalt kokku kukkunud ja hingusele läinud. Ma olen tuim. Ma jälgin ja vaatlen, suutmata oma tundeid väljendada, sest ma olen šokis. / . . . ./ Ma sõlmin sõrmed kokku ja põrnitsen neid pingsalt, püüdes oma tobedat muiet varjata. Võibolla on ta lühinägelik. Mu alateadvus on tõstnud oma kuutõbise pea. Kus ta siis oli, kui mul teda vaja läks? / . . . / Mu alatedvus põrnitseb mind . . . Ma ignoreerin teda, aga sügaval sisimas ma tean, et tal võib õigus olla. Ma raputan pead, et pooleliolevale tegevusele keskenduda. / . . . / Mu alateadvus minestab kusagil mu pea tagaosas. / . . . / Mu sisemine jumalanna tantsib merengue´i, lisades mõningaid salsasamme. / . . . / Mu sisemine jumalanna on tantsimise järele jätnud ja vahib teda samuti üksisilmi, suu ammuli ja vesine. / . . . / Ta on segaduses. Ma pühin talle vihaselt otsa jõllitades käeseljaga pisaraid . / . . . / Ma tahtsin uurida, kui hull see pimedus saab olla – aga minu jaoks on see liiga pime. Ma ei suuda seda teha.  / . . . ./ Mu alatedvus  vangutab kurvalt pead ja sisemist jumalannat pole kusagil näha.  . . .

Raamatust on valminud ka film, mille treilerit on võimalik vaadata siit.

Katkend E. L. James raamatust “Viiskümmend halli varjundit

Tõde või tegu. Ema saladus

/ . . . / “Ta on õnnelik. Seda ma võin sulle öelda. Ta on väga õnnelik.”

Stella raputas arusaamatusest pead. Ema on õnnelik?! Mis jutt see on? Kuidas ta õnnelik saab olla, kui ta oli sunnitud kodunt põgenema!? “Ma ei usu, et ta õnnelik on. Ta pidi mind maha jätma, sest mu isa ajab teda taga. Mu isa ei ole normaalne, ta on haige inimene. Hull!” selgitas Stella pisaraid pühkides. Ilona sulges korraks silmad ja ümises. Minuti pärast tegi ta silmad lahti ja vaatas Stellale õlgu kehitades otsa. “Kulla tüdruk, ma olen endas üsna kindel. Su ema on õnnelik.” Stella raputas uskumatult pead, kuid selgeltnägijaga vaidlema ei hakanud. Ta tundis, et on pahane ja häiritud.

“Kas soovid vastuseid ilma küsimusteta?” küsis nüüd Ilona ka Stellalt. “Ma ei tea . . . Mida te siis näete? küsis Stella löödult. Ta mõtles esialgu küll keelduda, aga uudishimu sai võitu.   . . .

Katkend raamatust “Tõde või tegu. 2 osa. Ema saladus”, mille autoriks on Kristi Piiper.