“Hukkunud Alpinisti” hotell

/ . . . / “Seal . . . ” ütles ta ebaloomulikult madala ja kõlatu häälega. “Seal see juhtuski.” Ta sirutas käe välja, nagu oleks see jumala sõrm. Käes oli tal korgitõmbaja. “Tollel mäeharjal . . . .”

/ . . . / “Karabiin murdus,” jätkas hotelliomanik sellesama kõlatu häälega. “Kakssada meetrit lendas ta otsejoones alla, sinna, kus ootas surm, ja tal polnud millestki kinni haarata siledal kivil. Võib-olla ta karjus. Võib-olla palvetas. Teda kuulis jumal üksi ja maa vappus, kui ta prantsatas alla koos neljakümne kahe tuhande tonni kristall-lumega . . . “

/ . . . / Kohe esimese ukse ees jäi peremees seisma. “Siin,” ütles ta endise kõlatu häälega. “Palun.” Ta lükkas minu ees ukse lahti ja ma astusin sisse. “Tollesamast õudsest ja mälestusväärsest päevast saadik . . . ” alusatas peremees ja jäi äkki vait.Toal polnud viga, kuigi see oli veidi sünge. Kardinad olid poolest saadik ette tõmmatud, voodi peal oli millegipärast alpinistikepp. Oli tunda värske tubakasuitsu hõngu. Keset tuba tooli seljatoel rippus kellegi tuulepluus, põrandal tooli kõrval vedeles ajaleht.

“Hm,” ütlesin ma nõutult. “Mulle näib, et siin elab juba keegi.” Peremees vaikis. Tema pilk oli suunatud lauale. Laual ei olnud midagi erilist, ainult suur pronksist tuhatoos ja selles sirge varrega piip. Piibust kerkis suitsu. “Elab . . . ” lausus lõpuks peremees. “Kas ta elab?? . . . ” / . . . / “Siin,” jätkas peremees taas paisuval häälel, “on juba kuus aastat, sellest õudsest ja mälestusväärsest päevast saadik, kõik täpselt niisamuti, nagu see temast jäi, kui ta alustas oma viimast mäkketõusu . . . ” Ma vaatasin pisut umbusklikult seda suitsevat piipu. “Jah!” ütles peremees väljakutsuvalt. “See on t e m a piip. See seal on t e m a tuulepluus. Ja see on t e m a alpinistikepp. . .” “Ja see on t e m a ajaleht,” lisasin ma. Nägin selgesti, et see oli üle-eilne. “Ei” vastas peremees. “Ajaleht ei ole mõistagi t e m a oma.” “Ma arvan sedasama,” nõustusin mina. “Ajaleht ei ole mõistagi t e m a oma,” kordas peremees. “Ja loomulikult on ka piibu põlema pannud keegi teine, mitte tema.” Ma ühmasin midagi umbes seesugust, et kadunute mälestust ilmselt ei austata piisavalt. “Ei,” vastas peremees mulle mõtlikult, “siin on kõik keerulisem. Siin on kõik hoopis keerulisem. Aga me räägime sellest hiljem. Läheme nüüd teie tuppa.”

Kuid enne toast lahkumist heitis ta pilgu tualettruumi, tegi lahti ja pani uuesti kinni seinakapi uksed, läks akna alla ja patsutas kardinaid. Minu meelest oli tal kange tahtmine ka voodi alla vaadata, kuid ta hoidis end tagasi.  . . .

Katkend raamatust “” Hukkunud Alpinisti” hotell”. Raamatu põhjal on valminud ka film, mida võib vaadata siit.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s