ESIMENE ÄIKE
Üle madala muuli
lahe pealt tuli tuuli.
Neis polnud kevade hingust,
jahutust polnud neis.
Nende vuhavad tiivad
näkku lõid kuumust ja liiva.
Tuuled on ootusest pingul.
Jahutust pole neis.
Päike läks pilvede taha,
mustade pilvede taha.
Maa aga endasse peitis
tuuline videvik.
Kaugemal karid ja rahud
helgivad vihases vahus.
Kajaka kaldale heitis
tuuline videvik.
Äkki – taeva lõid pooleks
äikese tulised nooled.
Nii nagu põlevad rihmad
mürinal riivasid maad.
Äikese vasaraist taotult
värises ääretu laotus.
Hakkas sadama vihma
üle ootava maa.
Mürinal , voolavas sajus
pilv aga edasi vajus,
edasi, südamaa poole
kalli koorma ta viis.
Tuul tuleb tantsides lahelt.
Hingata – kerge ja lahe.
Uue tõi äikene ilma,
looduse ärkvele tõi.
Seda need orased tahtsid!
Ja pärast äikest lõi lahti
arglikult roosaka silma
akna all kirsipuuõis.
VIIMANE LAEV
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.
Kõike näen: kuidas valmivad viljad, –
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda – jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu naine, mu armas, mu roos.
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina oled mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark – ja vaid veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus ma palun Su käest:
ära iial mind minema aja
minu viimaseks laevaks sa jää.
Luuletused pärinevad Juhan Smuuli väikesest luulekogust, mis on avaldatud 1976.
Juhan Smuuli luulet loeb näitleja Mikk Mikiver. “Kutse”, “Mälestusi isast”, “Paju”, “Hang nagu härg magas akna taga”, “Antarktise matused”.
Tambet Tuisu esituses saab kuulata luuletust “Viimane laev”.
Veljo Tormise 1981.a. loodud laul Juhan Smuuli tekstile Eesti Rahvusmeeskoori ja Ants Sootsi esituses.
Kait Tamra esituses “Viimane laev”.
Eesti Päevalehes ilmus 15.02.2002 artikkel “Toop õlut rahva- ja naljamees Juhan Smuuliga“.
06.09.2001 ilmus Õhtulehes artikkel “Juhan Smuuli vanem õde loeb tänaseni venna luuletusi“.
20.02.2017 artikkel Saarte Hääles “JUHAN SMUUL 95: Naised Juhan Smuuli elus“
Ajakirjas Mari on ilmunud artikkel Juhan Smuulist “Valusa valguse laevnik“.
Saatesarjas INIMESE MÕÕDE on üks saade ka Juhan Smuulist.
Juhan Smuul kasvas üles Muhu saarel Koguva külas. Meremehejutud ja kauge kutsuv silmapiir jätsid sügava jälje tema romantilisse hinge. Meri ja inimesed keset merd on Smuuli loomingus kesksel kohal. Nii on see ka kahes Smuuli tekstidel põhinevas eesti mängufilmis „Metskapten“ ja „Keskpäevane praam“. Mõlemas leiavad tegelased end kriitilises olukorras, kust ei ole kellelgi pääsu ning mis puudutab kõiki ühiselt, nii-öelda ühes paadis olevat. (https://raamatukava.wordpress.com/tag/juhan-smuul/)
Tema tekstidel põhinevad veel filmid “Siin me oleme” ja “Kirjad Sõgedate külast” (osatäitjad).
Juhan Smuul: Mõrv Rannu teemajas. Ühiskond, filosoofia, tüübid ja keel.
Juhan Smuuli teosest “Jäine raamat” on ilmunud järjetutud, katkendeid reisipäevikust loeb Andres Raag – I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa.
Juhan Smuul loeb ise oma teoseid: “Hea meremeeste hoidja“, “Kuidas sündis laul hallipüksi hiidlasest“, “Mare Tüürimees ja tema abikaasa Konstantin“.
ERR arhiivis on Juhan Smuulist veel siin.
Juhan Smuuli teose “Polkovniku lesk” ainetel on Rakvere teater teinud lavastuse “Lesk“. Draamateatris aga on Mikk Mikiver lavastanud etenduse “Polkovniku lesk”, mida saab vaadata siit.
