Surm

“Kui mu ema tänavu kevadel oma väsinud südame mulla alla puhkama viis, / . . . /”.

Bernard Kangro romaan “Jäälätted”

 

/ . . . / igaühe õla kohal nirises liivakell, mis vaikselt ja halastamatult tühjemaks voolas. Aeg ei peatunud kellegi jaoks, midagi tagasi keerata ei saanud ning ühel päeval kohtas iga inimene paratamatult hetke, mil viimane kübe läbi kella vajus. / . . . /

Noorteromaan “Mina olen surm”, mille autor on Mairi Laurik

 

“Ema oli tal siis juba elust lahkunud ja hauda vajunud.”

Elulooraamat “Aednikupoisist jutlustajaks. Eduard Heinla mälestusi”, mille on toimetanud Toivo Pilli

Vihmasadu

“/. . ./ nagu lõputud nukruse niidid laskuvad smaragdrohelise maapinna poole. Maapinna lohukestel on pidupäev, nad nagu kiirustaksid täituma veest, /. . ./   . Veniv piinav nukrus on haaranud kõik ümberringi: /. . ./”.

Kuuba naiskirjaniku Hilda Perera Soto raamat “Neegripoiss Apolo”.

Tegu on välimuselt klassikalise Nõukogude ajal välja antud lasteraamatuga, millel on juttude kõrval mustvalged pildid. Raamat on välja antud 1963 aastal ja vene keelest on selle tõlkinud meile kõigile tuntud 1933. aastal Pärnus sündinud multifilmidele peale lugeja Luule Žavoronok.  Ei kujuta ette ühtegi last, kes täna seda raamatut loeks. Kui aga raamat on mingil kummalisel põhjusel raamaturiiulis olemas, siis tasub need lood lastele ette lugeda küll.

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?130681